janek mäggi: Erakonnad peaksid nüüd valima viie hulgast, kes kogu tralli kaasa tegid. Muu tundub ajuvaba

Olen kurb ja rõõmus ühekorraga. Poolteist aastat kestnud töö ning viimase poole aasta intensiivne kampaania tõid meile, Siim Kallase meeskonnale, parima tulemuse viiest võimalikust. Veel hommikul viskasime Siimuga nalja, et kui teise vooru ei pääse, käime kodust läbi ja tõmbame valimispeoks teksased jalga.

Kuigi mõni netiseksuaal (inimene, kes elab põhilise osa elust oma nutitelefonis) ei pidanud meie tulemust peo vääriliseks, oli see seda ometi. Olime Siimuga mõlemad väga paljude asjade üle õnnelikud.

Eile hommikul ärgates olin siiski veendunud, et president saab valitud. Postimehe trevunksil ütlesin Mailis Repsile, et sa pead arvestama riskiga, et võidki presidendiks saada. Enesekindlust temast võitjaks osutumiseks ei õhkunud. Aga ta märkis, et jah, see risk on. Risk ei realiseerunud seekord ei Mailisile, Siimule, Allarile, Marinale ega Mardile.

82% valmiskogu liikmetest tegid korralikult oma tööd, kuid 18% (60 inimest 332st) leidsid, et ükski neist ei sobi. Seda on oluliselt vähem, kui 33%, mida on vaja riigikogus tulemuse blokeerimiseks. Tegelikult oleks pidanud olema vastupidi, ja valmiskogus pidanuks meeldima protsentuaalselt vähematele. Meil ei ole ühtegi muud valmist, kus saab ka vastu hääletada (mis enamasti tähendab masinlikku kombineerimist).

Internetis on vahel raske reaalse vastasega kabet mängida ja võita, sest nt Brasiilias mängiv vastane kasutab edu toovate käikude tegemiseks arvutit. Ajusid ei ole vajagi. Seekord mängisid kõik 5 kandidaati arvuti vastu, ja kaotasid. Inimaju on võimekas, aga petturitega mängida on väga raske.

Mis edasi? Juristina loodan, et minu kunagine õppejõud Allar Jõks on minuga nõus – valmiskord on jabur. Endine õiguskantsler ja samuti minu õppejõud Eerik-Juhan Truuväli pillas ülikooli ajal ühes loengus mõtte, et kui seadus on rumal, ei pea tegema kõike, et seda järgida, vaid tuleb muuta seadust.

Tegime 5 kandidaadiga läbi selge otsevalmiskampaania ja ütlen siiralt: mind võlusid kõik 4 vastast. Tublid. Kuid kabes ei ole kunagi sellist turniiri, kus 5 inimesest mängivad turniiri lõpuni, saavad kohad, aga medalit keegi ei saa, sest kohtunik otsustab: kuna 3 kõva mängijat ei viitsinud kohale tulla, võite ennast põlema panna. Kõtt. Medalite jagame mitte saavutuse ja soorituse, vaid näo järgi ei kõlba minu meelest mitte kuhugi.

Kuidas seadust muuta? Kaaluda võiks otsevalimise ja valmiskogu vahel. Otsevalimised on kandidaatidele sama kurnavad kui olümpiaks ettevalmistamine, kuid olümpial jagatakse alati medalid välja. Kui keegi rohkem ei hüppa, oledki võitnud. Ei pea hüppama miinimum 8 meetrit, et tulemust kirja saada. Vähim, mis teha tuleks, on see, et valimiskogus saab president valitud lihthäälteenamusega. Ka praeguse korra juures on võimalik presidendiks saada 1 häälega. Kui ülejäänud kuni 334 inimest oma sedelit ei oleks kasti lasknudki. Uskumatu, kas pole?

Valimiskogu on hea seepärast, et kohtudes isiklikult 98 valijamehega üle Eesti, võin kinnitada: valimiskogu on parim regionaalpoliitika kogu riigile. Kohalikele arvamusliidritele (keda kõik volikogud üle Eesti kindlasti on) on seda väga vaja. Veel enam kohalikele inimestele. Minu mees või naine valis presidenti! Just pärisinimestele, mitte netiseksuaalidele, kes ei mängi ausalt, vaid arvuti abiga. Riigikogu voore pole üldse vaja, sest koalitsiooni ja opositsiooni kokkuleppepresident ei saa üldjuhul olla Eesti elu visiooniga edasiviija. Eesti poliitika on selleks liiga killustunud, et säravatel inimestel oleks võimalik piisavale arvule toetajatest meeldida.

Mis edasi? Riigikogu kuue erakonna juhid tuleb lukustada kinnisesse ruumi, kust nad ei tohi välja tulla enne, kui Toompea lossi korstnast tõuseb (sarnaselt paavsti valimistega) valget suitsu. Nüüd me saame näha ainult ühte nime. Ühegi kampaaniat ei ole ükski terve mõistusega kandidaat enam nõus tegema. Kuid milleks siis see kõik, need meeletud debatid, intervjuud, kaalumised, vaagimised? Kõik prügikasti? Nojah. Jube.

Siiski: Eesti ei vaja kapipresidenti, kes siiani istus ja ootas, et millal need, kes uskumatult palju tööd tegid, selle all nõrkevad ja ära surevad. Et riisuda koor. Koristada saak. Minu meelest oleks kapipresident olla erakordselt häbiväärne. Erakonna esimehed peaksid valima presidenti siiski nende 5 inimese hulgast, kes kogu tralli kaasa tegid. Muu tundub kõik ajuvaba. Rahvale just. Paavsti saavad valida ainult kardinalid endi hulgast.

Muidugi ma leian, et väärikam on Siim Kallas, kes valimiskogus võitis. Kuid ka Allar Jõks väärib kaalumist. Või Mailis Reps. Või Marina Kaljurand. Või Mart Helme. Uus tegija tähendaks sõnumit: Eesti poliitikas võidab arvuti alati inimest ja loll on see, kes seda ei tea, et ta arvutiga mängib. Siiski usun, et mõistus ja ausus võidab.