Janek Mäggi, "Koos Tanel Padariga pesu triikimas"

Esmakordselt eksijatele on 160 tundi ühiskondlikku tööd palju peadparandavam kui kümned tuhanded kroonid trahvi.

Joobes juhtimine on andnud aeg-ajalt ka talutavaid tulemusi. Boriss Jeltsin ja Winston Churchill olid oma kangema kraami armastusega legendaarsed, üks võttis venelaslikult viina, teine britina viskit. Mõlema mehe töö tulemused on sellest hoolimata ajaloolised ja kes teab, võib-olla oleks nad karsketena rohkemgi saavutanud.

Nemad ei juhtinud õnneks täis peaga autot, vaid riiki – Euroopa jõukeskusi just nende murdehetkedel. Auto juhtimine on riigi juhtimisest mõnevõrra vastutusrikkam, näitab elu.

Kunagine napsu- ja naljamees George Bush juunior on nüüdse täiskarsklasena teinud ehk kohati isegi liiga kaineid" otsuseid, kui peame silmas Iraagi sõda. USA vägede võimalik lahkumine Iraagist võib kaasa tuua hullema olukorra, kui seal Saddam Husseini ajal oli. Churchill ja omamoodi ka Jeltsin olid Euroopa rahu disainerid.

Alkoholi vastu on sõditud aastatuhandeid, kuid ikka on alkohol peale jäänud. Isegi Jeesus tegi ema palvel pulmas veest veini, et mitte pruuti-peigmeest häbisse jätta. Ja head veini, paremat, kui noorpaaril endal pakkuda oli.

Tee kulutuurini kestab mitusada aastat

Samas seisab Vanas Testamendis, kuningas Saalomoni Õpetussõnades, et ükski, keda vägijook paneb taaruma, ei ole tark. Tarbimiskeeldu pole, küll aga on täisjoomise-jäämise keeld.

Alkoholi roll on meelelahutusele kaasaaitaja ning osa toidukultuurist. Asjatundjad kinnitavad, et prantslaste väljakujunenud toidu- ja joogitraditsioonid aitavad kaasa täiusliku toiduelamuse saamisele ning on üsna peenelt omavahel läbi mängitud. Alkohol aitab viiekäigulist pidulikku õhtusööki paremini seedida, meeleolust rääkimata.

Eesti häda ongi ehk see, et meil on üsna tagasihoidlik toidu- ja joogikultuur, õigemini ei ole sellel olnud aega välja areneda. Peenemad prantsuse konjakid sisaldavad tänapäevalgi segu enam kui 200 aastat vanadest "elu vetest". Lääne-Euroopas kannavad alkoholi tarbimise ja tootmise kultuuri edasi vanemad lastele, põlvest põlve. Ja seetõttu on probleeme vähem.

Alkoholi tarbimine on sügavalt isiklik asi, kuni see ei häiri kaasinimesi ja ühiskonda. Minu tutvusringkonnas on mitmeid täiskarsklasi. Osa on alkoholist loobunud usulistel põhjustel, teised jälle seepärast, et mingil eluetapil on nad liiga palju joonud (ja vahel ka pahandusi korda saatnud). Mõõt sai täis, ei osanud tasakaalu pidada.

Siiski ei ole see olnud ainuvõimalik tee säilitada normaalsust. Täiskarsklaste osakaal ühiskonnas on suhteliselt väike. Mõõdukal alkoholitarbimisel on seltskondlikus elus sedavõrd väljakujunenud ja vaata et asendamatu osa, et isegi väga rangete piirangutega on seda pea võimatu muuta. Seepärast kõlabki avalikkuse jaoks alkoholi tarbimise vähendamispüüd füüsilise kättesaadavuse kunstliku piiramisega veidi õõnsalt.

Prantsuse kloostriveinid ja Saksa mungaõlled on populaarsed ka väljaspool kloostrimüüre. Suguelust loobumine on nunnadele-munkadele olnud sageli lihtsam kui alkoholist loobumine. Ka kloostrites on alkohol täitnud meelelahutaja rolli. Kuid pärast õhtust kannu õlut mindi magama, mitte autoga külavahele uut pudelit otsima.

Joobnud suguhaige pole õnnelik

Suguelu ja alkoholi vahel on teisigi seoseid, kuid mõlemaga alustamine ja tegelemise viis on kultuuri küsimus ning mõlemad on seotud rahva elujõu ja edasikestmisega.

Siin on määrav roll vanematel ja ühiskonnal, kes saavad noori suunata õigele teele – luua õige keskkond. Parem on õppida asju tegema nii, et pärast ei peaks häbenema ja/või kahetsema.

Vaevalt, et kõik neid juhiseid järgivad, kuid kui seda teeb suurem osa, on tulemused palju paremad. Hiljuti avaldatud uurimuse kohaselt on eestlased Euroopa õnnetuim rahvas. Vähemalt kuvand on selline. See on ka mõistetav, sest joobes ja suguhaige (Euroopa tipptase aidsi levikult elaniku kohta) rahvas ei saagi olla õnnelik. Ja kipub seetõttu pahatihti oma elu kallale.

Eesti ühiskonna ülesanne peaks olema juurutada kultuur, kuidas ja millal alkoholi tarbida – kui üldse. Üks tuttav rääkis loo, kuidas tema sõbranna sõitis Rootsi laevalt hommikul maha väikeste jääknähtudega ja jäi vahele. Seda mitmekuulist peedistamist, mis sellele järgnes, ei unusta ta iial.

Omast taskust kalli rahaga kinni makstud pidevad vereproovid, ühiskasulikus tööst rääkimata. 18 000 krooni suurusest trahvist palju tõhusam oleks ka Eestis täis peaga sõitnuid peedistada nii, et nad seda iial ei unusta.

Näiteks purjus peaga autoroolis tabatud Kristiina Ojuland, Mart Opmann ja Tanel Padar Kadrioru pargis lehti riisumas või kodutute laste varjupaigas pesu triikimas oleks päris tõhus antipropaganda nii avaliku elu tegelastele kui ka noortele.

Eesti valitsuse peamine ülesanne on liigjoomise ja täis peaga sõitmise vastane propaganda. Kusjuures selline propaganda, millest keegi aru ei saa, et tegemist on propagandaga (kui tsiteerida natsipropagandisti Joseph Goebbelsit). Sest ainult nii see töötab.

Nõukogudeaegne O-numbrimärk oli särav idee. Kalestunud südamega inimesed, kel õnnestub mitu korda täis peaga rooli istuda ja vahele jääda, võib ka vangi panna. Esmakordselt eksijatele on aga näiteks 160 tundi ÜKTd (ühiskondlikult kasulikku tööd, kes ei mäleta) palju peadparandavam kui isegi kümned tuhanded kroonid trahvi.