Janek Mäggi, "Miks euro põgeneb?"

Elu on kogu aeg paremaks läinud. Ja siis kirjutatakse ajalehtedes ohupilvedest. Kus need pilved on? Tule taevas appi!

Eestis on palju asju hästi. Teed ja koolid saavad korda. Lapsi sünnib rohkem kui varem. Sissetulekud kasvavad. Uus kodu pole luksus, vaid tubli töö õiglane vili. Tööd on kõigile, kel käed-jalad terved ja veidi nuppu. Sellises keskkonnas tunduvad tulevikuväljavaated pigem valged kui mustad.

Elu on kogu aeg paremaks läinud. Ja siis kirjutatakse ajalehtedes ohupilvedest. Kus need pilved on? Tule taevas appi!

Elus ei juhtu mustvalgeid stsenaariume isegi mitte aktsiaturul. Kui aktsia hinnad kukuvad, hakkavad need mõne aja pärast jälle tõusma – sest börsilt lahkudes hindu alla toonud raha otsib uut tööd ja läheb soodsamalt hinnatasemelt suures osas börsile tagasi. Ainus vahe on, et protsessi käigus jagatakse väga palju vara ümber – kus on võitjaid, seal on alati ka kaotajaid ja vastupidi.

Eesti kääbusmajandust, mille kulgu suunavad raha pakkumist kontrollides Soome ja Rootsi pangad, ei saa juhtida vaid riigieelarve ülejäägile viidates ja kinnitades, et me oleme riskide maandamiseks kõik teinud – ning seejuures tehes kulutusi nii, et need võimalikult palju raha väätust vähendaksid.

Kui inimene teenib paar aastat väga palju raha ja suurendab sellega oma kulusid maksimumi lähedale, ei tähenda isegi väiksed säästud (ja 3% eelarvest, mis on praegu riigieelarve ülejäägi suurusjärk, on väga väike rasv), et suurenenud kulutasemele on võimalik leida kate ka vähenevate tulude korral.

Devalveerunud dollari näide

Kulude kärpimine on reeglina väga keeruline ja samasugune poliitiline enesetapp nagu devalveeriminegi (mis sisuliselt ei tähenda muud, kui raha kursi panemist kooskõlla selle tegeliku väärtusega).

Eesti majandus muutub stabiilseks siis, kui lisaks meie kohustustele (78% eraisikute laenudest näiteks) on eurodes ka meie õigused (sissetulek). Praeguses olukorras on Eesti rahvas võtnud endale miljardeid eurosid võlgu, mis tuleb tagasi maksta kroonides.

See raha tuleb teenida. Parim viis selleks on müüa oma kaupu ja teenuseid välismaale. Sellega me liiga hästi hakkama saanud ei ole, näitab jooksevkonto defitsiit. Idaeurooplastest on meist viletsamad lätlased (vau!) ja bulgaarlased, siis oleme meie.

Raha õige hind on stabiilsele majandusedule väga tähtis. USA reguleerib oma majandust intressimäärade muutmisega. Süsteem on teine, kuid teeb reaalset rahanduspoliitikat. Hardo Pajula kujund Eesti Pangast kui valuutavahetuskioskist on ilmekas.

Dollar on viimase seitsme aastaga euro (ja sellega jäigalt seotud krooni) suhtes odavnenud ca 35% – sisuliselt devalveerunud. Ometi USA majandus pigem õitseb kui kiratseb. Meenutagem, et dollari kõrgkurss langes internetimulli lõhkemise ja sellele järgnenud majanduse jahenemise ajajärku. Dollar tundus toona nii väärtuslik, kuid lõpuks ei tahetud sellega toodetud kaupa väljaspool USAd enam eriti osta. Turismi langusest rääkimata.

Lepalehe majanduspoliitika

Kuna 85% Eesti ekspordist läheb Euroopa Liidu riikidesse, on euro kasutuselevõtt Eestile sama tähtis kui suure võlakoormaga inimesele töölkäimine oma laenude tagasimaksmiseks. Eksporti tuleks oluliselt kasvatada, kuid 5% inflatsioon pärsib seda tugevalt. Eesti ekspordivõime vähenemist näitab ka viimane statistika. Kui hinnad kasvavad, kasvad palgad, kui palgad kasvad, kasvavad hinnad. Lääneriikides, nt Saksmaal kasvab palk 1–2% aastas, meil pole (eriti avalikus sektoris) alla 10% palgatõusuga keegi rahul. Kusjuures tänu Ida-Euroopa sisserändavale odavtööjõule pidurdub Lääne-Euroopa palgakasv veelgi. Meil aga suureneb, sest lahkuvad just need, kes kõige vähem palka saavad.

Vastupidi peaminister Andrus Ansipi seisukohale on kõrge inflatsioon hullem kui aeglane majanduskasv. Inflatsioon on teatavasti üldine hinnataseme kasv, mille tõttu rahaühik kaotab oma väärtust. Krooni kurssi võib ju olla keeruline selle tegeliku väärtusega kooskõlla viia, kuid mis kasu kroonist, mis ei maksa midagi? Praegu kaotab kroon oma väärtust 5% aastas. Pikas perspektiivis lepalehestub.

Majanduslangus aitab eurole lähemale

Eurotsoon ei salli inflatsiooni ehk raha väärtuse kaotamist silmaotsaski. Selleks, et eurotsooni saada (mis on parim garantii Eesti majanduslikule stabiilsusele), on vaja hinnastabiilsust. Hinnad ei tohi suureneda (mis pidurdab ka palgakasvu, loomulikult). Eesti majanduse riske 13 euromaad enda kanda võtta ei taha ega võtagi.

Hea rohi võib olla muidugi majanduskeskkonna jahenemine. Siis võivad hinnad ka alaneda – kui on töötuid, pankrotte ja palgad kukuvad. Jaapanis näiteks oli vahepeal negatiivne intress. Panid raha panka ja osa võeti selle eest veel ära, mitte ei makstud peale.

Parafraseerides koalitsiooni läbirääkijaid: ükski euroga liitumise kriteerium ei ole Eestil täidetud enne, kui kõik on täidetud ja euro kasutusel. Selle reegli paikapidavust tõestasid koalitsioonitegijad meile möödunud nädalal väga veenvalt.