Janek Mäggi presidendi kõnest: puudu jäi iseseisvuse hoidjate, lihtsate eestlaste tunnustamisest

President Kersti Kaljulaidi kõne vastas tema meelelaadile ning arusamaale pidulikust rahva innustamisest – pürgida kiiremini, kõrgemale ja kaugemale. Toetuda iseenda küünarnukile.

Presidendile on omane, et kõik, mida inimene tahab, on saavutatav, kui olla julge ja teotahteline. See motiiv läbis kõnet. Meie ise tegime ja teeme veel.

Kõne oli rahulik, tagasihoidlik, ilma erksate kalambuurideta. Vaoshoitud. Ta luges üles mõned nimed, keda peetakse Eesti taasiseseisvumise ämmaemandateks: Mart Niklus, Enn Tarto, Marju Lauristin, Andres Tarand. Oli hulk neidki, keda oleks võinud või koguni pidanud täna mainima: Tunne Kelam, Lagle Parek, Ülo Nugis, Vaino Väljas jpt. Minule isiklikult avaldas värske dokumentaalfilm Ülo Nugisest muljet ja esilinastust väisanud presidendil oleks olnud kaval sellest mõni emotsioon oma pidupäevakõnesse sisse torgata.

Viirusest ei saa üle ega ümber

Ajaloo kõrval oli kõnes ka päevakaja. Viiruse teema loomulikult. „Ja muidugi on täna suurte ja pikaajaliselt oluliste teemade kõrval vaja igal hommikul tähelepanu pöörata viiruskriisile, mis saab mööduda ainult siis, kui me võidurelvastumise tema vastu võidame ja võidame nii kodus kui võõrsil,“ ütles president ja viskas viisakalt õhku küsimused vaktsiinivastastele ning nende korralekutsujatele: „Mida peaksime tegema veel, et me kõik, meie Eesti inimesed võtaks ühiselt kohustuse kaitsta ligimest, isegi kui olete veendunud, et puhtalt isiklikust huvist lähtudes eelistaksite te riskida haiguse läbipõdemisega? Mida peaksime tegema teisiti?“

Täna oleks president võinud Eesti välispoliitika võtmeisikuna üles lugeda kõik need 9 nime, kelle elutee katkes Afganistanis. Sellest oleks tulnud tänast pidupäevakõnet alustada, sest ma olen kindel, et nende noorte inimeste elutee katkemise lein algas uuesti, kui kogu maailm küsis: kas Afganistani sõda oli mõttetu?

„Eestil on 30 aasta jooksul läinud hästi. See pole iseenesestmõistetav. See on poliitiliste otsuste tulemus. Eesti ei ole siia lihtsalt jõudnud, Eesti riik on juhitud siia, tänasesse päeva. Täna peame me samamoodi tegema julgeid otsuseid, mitte raiskama aega eilsest kinni hoidmisele,“ ütles president.

Selle mõttega, et kaasaegne Eesti on (eelkõige) poliitiliste otsuste tulemus, oli kõige raskem nõustuda. Sest poliitiliste otsuste kõrval on Eesti tänapäeva toonud Eesti rahvas. Kõik need lihtsad ja keerulised inimesed, kes on 30 aastat püüdnud elada oma elu ja hoidnud Eestit koos ning viinud edasi. Ja eilsest kinni hoidmisega tegeles president oma kõnes täie usinusega – ta rääkis nendest, kes taasiseseisvumisele kaasa aitasid, kuid peaaegu mitte nendest, kes on taasiseseisvust hoidnud. Iseseisvaks saada on lihtsam kui iseseisvaks jääda.

Ajaloo roll

Vaba Eesti ei ole ainult eestlaste teene. Iseseisvumine (1918), iseseisvuse kaotamine (1940) ja taasiseseisvumine (1991) olid ajalooliste võimaluste avanemise ning nendes tulemuslikult tegutsemise tulemus.

Eesti rahvas ei saa võtta endale au ei tsaaririigi ega ka Nõukogude Liidu kokkuvarisemise eest. Ka 30 aastat tagasi oli ajaloolisel hetkel rohkem tähtsust kui Eesti inimeste pingutustel. 1944. aastal jäime Nõukogude Liidu koosseisu seepärast, et Winston Churchill allus Stalini survele, kes nõudis, et Nõukogude Liidule jäävad peale sõda need piirid, mis tal olid Saksamaa kallaletungimisel, ja leidis kirjas Franklin Rooseveltile, et Balti riigid on vanad tsaaririigid alad, las võtab. Liiga palju oli kõnes rõhku meie tublidusele ajaloolises kontekstis ja vähem tõdemust, et õnne on ka vaja.

Kõnes oli püüdu tunnistada, et vastuolud on paratamatud, kuid ridade peal, all ja vahel otsis Kaljulaid lepitust. Ei olnud talle omaseid järske vastandumisi, põhjendamatut sõjakust, maailma jagamast headeks ja kurjadeks, valgeteks ja mustadeks. Selle eest tuleb presidenti tunnustada.