Pingete allikas on mujal - sotsidele meeldib taas Keskerakond

Kui Eesti Vabariigi valitsuses ei oleks Jürgen Ligi, tuleks ta välja mõelda. Iga ettevõtte või organisatsiooni juhatuses on inimene, kes on emotsionaalne opositsionäär, kellelt hurraad kuuleb haruharva ning kes iroonitseb ja teravmeelitseb nii, et see mõjub ehmatavalt, kuigi üldjuhul tabavalt. Nõrga hingelaadiga inimesele ehk solvavaltki. Kuid elu näitab, et just Ligid päästavad laevad hukkumast ning riigid hävimast. Sest nad toetuvad esmalt mõistusele, siis alles tunnetele – kui üldse.

Eestis on tavaks arutada, kes midagi ütles ja mida ta sellega mõtles. Ja siis järgneb üldrahvalik kiremine ja kaagutamine, kuidas ta julges, võis, mida ta endast mõtleb jne. Juhan Partsi “jobu” tõlkimine eesti keelde kestis nädal aega. Ometi on nii, et inimene, kes räägib, elab reeglina teises maailmas kui see, kes teda kuulab. Igas sotsiaalses grupis on oma parasiitsõnad ning koguni parasiitkeel, mida teised kuulajad mõistavad hoopis teisiti. Ning iga parasiitjuttu ei saa võtta seadusena väljakuulutatud tekstina.

Ligi parasiitsõnu ei kasuta – tema mõtestab oma teksti kujundlikult ja ehk liigagi kirjanduslikult-kunstiliselt. Jevgeni Ossinovski on sisserändaja järeltulija (nagu väga paljud meist – kes Venemaalt, kes Saksamaalt, mina näiteks Taanist) ning sotsiaaldemokraatlikud ideed ei ole mitte ainult roosad, vaid kohati päris punased, et mitte ütelda kommunistlikud.

1998. aastal, kui Jürgen Ligi oli Hüvitusfondi nõukogu esimees ning mina töötasin Eesti Ühispangas kommunikatsiooni eest vastutavana, oli Hüvitusfondi ja Ühispanga vahel äge avalik sõnaheitlus miljonite kroonide saatuse pärast. Seepärast tean: Ligi ei ole värvitu mees – ta läheb alati õigluse nimel sõtta, tõmbab selga mundri, kelle eest seisab, ning võitleb lõpuni või käsuni alla anda. Ligi pole demagoog, kes räägib üht ja mõtleb teist. Kõik, mida ta räägib, seda ta mõtleb ja usub. Ta on enda vastu alati aus ning tegelikult ka teiste vastu – ta tunnistab hea meelega, kui on eksinud. Näiteks Tallinna ühistranspordi kiitis ta heaks mõtteks – tagantjärgi. Ta eksib. Nagu ka Ossinovski.

Praeguste pingete allikas on aga mujal. Avalikkuse jaoks hakkasid sotside avaldused imelikuks kiskuma siis, kui Sven Mikser teatas, et koostöö Keskerakonnaga on mõeldav. See kõlas täpselt sama moodi, kui Reformierakond deklameeris, et nad hakkavad peale Andrus Ansipi tagasiastumist läbirääkimisi pidama ka teistega, mitte ainult IRLiga. Ning tõeliselt “jobult” kinnitas IRL, et neil on kehtiv koalitsioonileping. IRLi kui koalitsioonipartneri rümba merreviskamine oli otsustatud, kuigi avalikult hämati, keerutati. Kõik said aru, et jutt on rumal, odav vale, kui väljenduda ligilikult.

Nüüd on märgid samad: Mikserile meeldib taas Keskerakond, Mailis Reps kinnitab, et sotsiaaldemokraatidega saaks ära teha paljud sotsiaalset võrdust tagavad asjad, Jüri Ratas jätkab Keskerakonnas. Kas sotsid on emotsionaalselt otsustanud, et kõige parem uus koalitsioon on Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatide valitsus, mille peaminister võib olla Sven Mikser (see oleks sotsidele tõeline triumf!), kuid häda pärast ka Kadri Simson või Jüri Ratas? Noored on ju kõik vanad sõbrad. Sotsiaaldemokraatlik erakond kubiseb (endistest) keskerakondlastest. Ja endised on endised. (Kui Ansipile ja teistele ei andestata komparteisse kuulumust, ei saa “andestada” ka kuulumist Keskerakonda, Reformierakonda või Sotsiaaldemokraatliku Erakonda.)

Jevgeni Ossinovski ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond on sõnasõjas teinud kaks olulist viga:
1) Ossinovski enda sõnakasutus on olnud samuti tipp-poliitikule ebasobiv just Ligi suhtes: "Jürgen Ligi jaoks käib rahandusministri töö emotsionaalselt selgelt üle jõu. Võite täna õhtul ETVs ise vaadata, aga rahandusminister käitus saates nagu Napoleoni kompleksis vaevlev teismeline tatikas, kes isale vastu haugub," kirjutas Ossinovski Facebookis tänavu 5. veebruaril. Nõuda kaasministri tagasiastumist sarnase väljendusviisi tõttu peale vabandamist? Vaikimine oleks olnud väärikas ja elegantne. Kaastunnet tekitav. Kärkimine aga mitte.
2) Pole mõtet teha Reformierakonda (sellesama valitsusliidu moodustamise ajal) – rääkida üht, kuid teha teist. Show on ju lahe, kuid vaevalt see 1. märtsil piisavalt hääli toob ja võidule viib.

Moraal on muidugi see, et kõik erakonnad kardavad oma naha pärast ning enesekindlusest kiirgab ainult Keskerakond – neil ei ole mitte midagi kaotada, ainult võita. Iga lisakoht riigikogus (kus neid on alles jäänud vähe) on kuld, valitsusse pääsemine lausa plaattina.

Praegusi avaldusi vaadates näib, et reaalselt on meil kaks liini, millest valitsuse moodustab see, kumb pool rohkem hääli saab: kas Sotsiaaldemokraadid koos Keskerakonnaga või Reformerakond koos IRLiga. Kõigil on alla neelata päris palju, aga tegelikult mitte midagi: avalik sõnasõda on ülimalt viisakas võrreldes sellega, mida omad tegelikult omavahel räägivad.