Janek Mäggi: Eesti võib viimaks saada presidendi, kes imetleb enda asemel rahvast

Eesti otsib presidenti! See on väga tore töö!

Eestis on vähemalt 1000 inimest, kes on tõsiselt mõelnud, et nad võiksid just seekord Eesti Vabariigi presidendiks saada, nad saaksid selle tööga hästi hakkama, nad sobivad sellesse ametisse ning rahvas võiks olla nende töökvaliteediga väga rahul. Nad on kleidid ja ülikonnad ära triikinud ja pressinud, kuid ainult ühel läheb seda vaja.

Valituks osutumine on rohkem loterii kui lotopiletiga võitmine. Tõenäosus, et kriteeriumitele vastav inimene selle töökoha saab, ei erine palju nullist. Riigikogu ei vali Eesti kõige ilusamat, kõige targemat, kõige empaatiavõimelisemat, kõige vähem vastuolulist, kõige mõttetargemat inimest. Riigikogu valib Eestile liidrit, kes täidab hästi talle põhiseadusesse kirja pandud ametijuhendit ning suudab teha ja teeb palju rohkem kui ametijuhend ette näeb - vabast tahtest.

Eesti poliitilises tööelus on vähe ameteid, mille sära on pingutusega kooskõlas. Presidendi ametis ehk on. Muidugi tuleb pidada palju kõnesid, mille sisu vastu ei saagi kõige siiramat huvi olla. Tuleb käia kohtades, kuhu vabatahtlikult naljalt ei läheks. Tuleb kohtuda inimestega, kellega ametikandja isiklikult kohtuda ei soovi. Kuid saab ka elada kaasa oma rahva saatusele ja seda mõnevõrra suunata ning kujundada.

24. veebruari kilu

Presidenti otsides näib tähtis võõrkeelte oskus, mis on tähtsusetu. President, nagu iga tipp-poliitik, peab suutma mõelda, arendada edasiviivaid mõttekäike, olla avastamisväärne, emakeeles. Parem tõlgitud mõte, kui sorav vada. Emakeel ei ole mitte ainult sõnad, vaid ka isamaa mõttelugu, lõhn, käekiri, käekäik ning armastus asjade vastu, mida välismaalased ja võõrkeelsed inimesed hinnata ei oska või ei suuda. "24. veebruari kilu" tähendust ei ole võimalik tõlkida. Selleks peab valdama eesti keelt emakeelena ja omama emaga sama isamaad.

Eesti võiks saada augusti lõpus endale liidri, kes enda asemel imetleb rahvast. President võiks olla vaba. Vahel ka pahur ja väsinud, vahel ka ärritunud ja vihane. Kuid normaalne. Ta võiks suuta olla niivõrd tasakaalus nii selle kui ka järgmise Riigikoguga, et ta ei lõika oma ametiaja jooksul ära enda tagasivalmise võimalust. See on töö, mida tuleb teha võimalusel 10 aastast. President sõltub Riigikogust rohkem kui Riigikogu presidendist. Mitte ainult valitud saamiseks, vaid igapäevatöös.

President võiks kuulata rahvast. Ka seda osa rahvast, kellega ta nõus ei ole. Ja soovi korral rahvaga vaielda. Pole üldse välistatud, et president võib olla targem kui rahvas. Kuid pole ka välistatud, et ta mitte ainult ei eksi, vaid on pahatahtlik kui mitte kõigi, siis osade kodanike vastu. Pahatahtlikkus olgu alati asendatud heatahtlikkusega.

Töö alles algab

Kõik valimised on mängulised. Valimised on sport. Kuid olümpiamängudest eristab poliitilisi valimisi kulla kaela saamise hetk. Olümpiaks valmistuv sportlane treenib aastaid, õnnestub, tuleb olümpiavõitjaks. Töö on tehtud. Poliitik või poliitilisele ametikohale pürgija treenib samuti aastaid, saab kaela presidendi ametiraha, kuid siis alles töö algab. Ja ette on väga raske ennustada, kas valitu õnnestub või mitte.

Milline on Eesti järgmise presidendi eesnimi, võib pakkuda, kuid see polegi oluline. Peaasi, et ta valitud saab, oma tööd teeb ning Eestit innustab. Lahe oleks, kui ta oleks heatujuline inimene, kellel tiivad selga ei kasva. Tavaliselt need kleidi või ülikonna alla ära ei mahu.

Presidendile võiks väga meeldida oma tööd teha. Ka siis, kui see on piinavalt raske, närvesööv, väsitav ja kurnav. Rahvas ei taha oma liidrit või liidreid haletseda, rahvas tahab, et liider toob oma maale kulla. Igalt võistluselt. Tarmo, kas Sa saaksid sellega hakkama?