Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Vanglasse mineku asemel hoolivamaks isaks

Mitte kõigi isade ja partnerite puhul, kel on peresiseseid suhtlusprobleeme, ei ole paranemine võimalik vaid vangla ähvardusel. Vahel on võimalik sekkuda enne, kui asi üldse nii kaugele jõuab. Teinekord saadakse probleemi sabast kinni viimasel hetkel ning mõisted “koostöö” ja “kompromiss” hakkavad omavahelisel lävimisel sõnavarasse mahtuma.

Selle loo algus on tänavu aasta veebruaris, mil Rakvere piirkonna võrgustikutöötajad, kelle hulka kuuluvad kohaliku omavalitsuse lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad, prokurörid, politseinikud ja ohvriabitöötajad, näitasid üles erakordselt suurt huvi programmi vastu, mis kandis pealkirja “Hoolivad isad: turvalisem elu lastele”. Nii sai nimekirja 17 isa, kellest seitsmel ei olnud võimalik pühenduda töökohustuste tõttu.

Kümme isa olid programmiga valmis alustama, nendest üks aga katkestas oma osaluse usu puudumise tõttu. Nimelt puudus tal usk, et osalemine võiks tuua mingitki muutust. Seega nagu väikeste neegrite laulus: “Järgi jäi neid üheksa.” Edasi aga läks hoopis paremini, kui laulu lõpus tõdeti. Üheksast isast seitse suutis ettevõtmisega lõpuni minna, aga kaks programmi osaliselt läbinud isa väärivad samuti tunnustust. Nii nagu õpetaja Laur Tootsi innustas: “Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee ise!” Programmis osalemine puudutas otseselt või kaudselt laste emasid ja teisi lähedasi. Eelkõige aga lapsi, keda oli kokku 20, neist noorim kolmekuune ja vanim 15-aastane.

Isade programmi suunamise põhjused olid erinevad. Näiteks lapse või lapse ema väärkohtlemine, vanemate konfliktsed suhted ja riskeeriv, ebamõistlik käitumine. Isad liitusid rühmaga, et suhted lapse ja lapse emaga lähedasemaks muutuksid ja et mõista paremini lapse vajadusi. Vägivaldse käitumise põhjusi on üksjagu. Olgu selleks siis lapsepõlvetraumad, puudulikud vanemlikud oskused, oskamatus oma emotsioone kontrollida või programmi keeles “vanemlikku võimekust nõrgestavad asjaolud, näiteks alkohol”.

Läänemaa Mowglist sai Lääne-Virumaal vallavanem
Nii jõuabki osa inimesi tahtmatute tülideni ja vägivallani, mis väljendub lisaks füüsilise jõu kasutamisele halvustamise, eiramise, rahalise toetuseta jätmise, pideva tülitsemise ja paljude teise ebasobivate käitumisviisidena. Alati ei suuda vanemad mõista, et omavaheline kraaklemine võib mõjutada lapse arengut ja turvatunnet.

Enamik programmi läbinud isasid oli seisukohal, et 90 protsendil juhtudest neil oma lapsega suhtlusprobleeme pole olnud ega ole. Aga et heaks isaks olemise lahutamatuks osaks on normaalne vägivallatu partnerlus oma laste emaga, selle arusaamani tuli jõuda.

Küsisin programmi ühelt grupijuhilt eripedagoog-nõustajalt Meelis Kukelt, kas ta oskab iseloomustada tüüpilist probleemidega isa. “Sellist isa pole olemas. Programmis osalesid näiteks tervishoiutöötaja, ehitaja, karjak, põllumees,” vastas Kukk programmis osalenuid nimetades.

Programmiisadel on kõigil isesugune elustiil, eri amet ja haridustase, aga neid iseloomustab üks ühine näitaja – inimesega, kellega ühe teki allagi on mahutud, on kapitaalseid suhtlusprobleeme.

Ühega neist õnnestuski mul Meelis Kuke vahendusel telefonitsi suhelda. Jutt käis 27-aastase Janariga (nimi muudetud), kelle kaheaastase lapse ema on temast kaks aastat noorem. Enne lapse sündi veedetud kokkuharjutamise aeg oli jäänud üürikeseks. Ta on põllumees-mehhanisaator, kel põld pole kunagi kündmata jäänud, küll aga tegi ta tööd perele mõeldud-ettenähtud aega loovutades. Mees peabki raha teenima ja naine last kasvatama, arvas varem Janar. Kodusest suhtlusest sai nääklemine, kui asjad käest, siis oli alkohol mehe abiline.

Siin pannakse sind peeglisse vaatama, enda sisse. See töötab.

Janar, programmis osalenu

Ühel korral läks asi sedavõrd käest, et lapse ema kutsus politsei. Politsei saabus, lausa kolme patrulliga. Janarile lõppes see lugu hästi. Temast sai hoolivate isade programmi liige. Skeptiline oli temagi, aga ta oli üks seitsmest lõpuni jõudnust. Kolm-neli seanssi enne programmi lõppu võttis grupijuht Meelis Kukk ühendust Janari lapse emaga, rääkis programmi olemusest ja kuulas Janari lapse ema arusaamu olukorrast. Sellele järgnes naise kõne Janarile ja suhtlemine osutus võimalikuks, saadi kõneldud ilma nääklemata. Nüüd on võimalik kolmekesi koos väljaski käia. Kas see viib uuesti kooseluni, on vara arvata. Küsisin Janarilt, et kui ta peaks kellelegi seda programmi soovitama, siis kuidas ta seda “müüks”. Mehe vastus oli lihtne: “Siin pannakse sind peeglisse vaatama, enda sisse. See töötab.”

Programm algas veebruaris ja peale kahte ühist kokkusaamist otsustas kogunemiste korraldamisse sekkuda koroonaviirus. Grupijuhid Moonika Rander ja Meelis Kukk jagasid rühma kaheks ning mõnda aega jätkati individuaalse suhtlusega, kuni jõuti kollektiivsete veebikohtumisteni. Sealt alates üks mees kaduma läkski. Meelis Kuke sõnade kohaselt oli mees resoluutne, öeldes, et ta ei suhtle oma naisegagi arvutis video vahendusel, miks peaks ta seda teiste meestega tegema.

Koolituse käigus õpiti mõistma vägivalla mitmekülgsust ning mitu isa omandas oskuse koduseid olukordi vaadelda nii enda, lapse kui ka teise vanema vaatenurgast, mõistes seeläbi paremini oma pereliikmete vajadusi. Nii jõudsidki koolituse edenedes sõnavarasse aina enam sõnad “koostöö” ja “kompromiss”.

Grupijuht Moonika Randeri sõnul väljendasid isad soovi saada veelgi enam teadmisi teadlikuks ja hoolivaks lapsevanemaks olemisest ning neil isadel on ka õigustatud ootusi. Isad ootavad oma laste emadelt rohkem mõistmist, selgemat enda ja laste vajaduste väljendamist.

Suurt tuge said isad just tõdemusest, et ükskõik kui erinevad nad on, kõigil on isaks olemisel ja paarisuhtes keerulisi hetki. Paarisuhtekoolitajadki räägivad, et õnnelik abielu on pidev raske töö, mis siis veel rääkida kiratsevast omavahelisest suhtest, kus määravaks saab, kuidas tülides käitutakse.

Sigrid Petoffer MTÜ-st VAITER ütles: “Niisugused isadele suunatud programmid on näidanud tõhusust, mis väljendub vanemliku stressi, vaenulikkuse ja ükskõiksuse vähenemises. See väljendub ka emade olukorra paranemises. Lapsed on öelnud, et kohtuvad isaga tihedamini ja tunnevad ennast temaga koos mugavamalt. Sama kinnitasid ka kõik Rakveres programmi läbinud isad.”

Petoffer näitlikustas programmi kulutõhusust. Ühe vangi ülalpidamiskulu kuus on keskmiselt 2089 eurot. Iga kriminaalhooldusaluse kohta kulub keskmiselt 140 eurot kuus. Ühes programmi “Hoolivad isad: turvalisem elu lastele” rühmas on keskmiselt kolmel isal oht sattuda vanglasse (alternatiiv on osalemine programmis) ja keskmiselt kolmele isale on määratud kriminaalhooldusametnik. Ühe rühma meeste koolitamise keskmine maksumus on 6500 eurot. Alternatiiv oleks näiteks aasta vanglakaristust, mis teeb kolme mehe peale 75 204 eurot. Juba lihtsa arvutuse kohaselt on nii tulemuste kui ka kuluefektiivsuse mõttes odavam ja tõhusam rakendada ennetavat ja toetavat sekkumist – vahe on kaheteistkümnekordne.

Rakvere kandis on uute võimalike osalejate nimekiri koostatud, selle taga on suuresti abiprokurör Elle Karm. Vaja on leida rahastus ja isad on valmis ka ise panustama, aga asi on jätkamist väärt. Programmi korraldamist Rakveres toetasid sotsiaalministeerium, siseministeerium, Rakvere linnavalitsus ja MTÜ VAITER.