Janek Mäggi: "Vägivaldne abielu"

Koolipoisina kogusin Eesti-aegseid marke ja tundsin hinges sügavat kahjutunnet, et venelased Eesti okupeerisid. Lugesime vanu sõdurikooli õpikuid ja mõtlesime, et vallutaks näiteks ühe saare ära ja kehtestaks seal Eesti Vabariigi. 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses oli elus veel palju inimesi, kes sündinud juba tsaariajal ning kes rääkisid elust iseseisvas ja vabas Eestis. Stalin tuli ning lõhkus riigi ja elud. Täna, elukogenenumana, näen maailma avaramalt. Eesti ja Venemaa suhe on nagu mehe ja naise suhe, kes on mitu korda (sund)abiellunud ja lahutanud. Kus Venemaa on mees ja Eesti naine. Kus naine pole meest kunagi armastanud. Kus mees on naist peksnud ja vägistanud. Kus naine karjub ja kiljub isegi siis, kui pole meest mitu-mitu aastat näinud ning lahutusest möödas aastaid. Ja kus neid ninapidi kokku lastes lendavad ainult karvad ja veri. Toomas Hendrik Ilvese Venemaa-visiit oli tüüpiline näide, kuidas Eesti Venemaaga suhtleb. Ilvese ja Medvedevi ette kokku lepitud kohtumist reklaamiti kui esimest pärast Meri ja Jeltsini kohtumist 1994. aastal, mil sõlmiti juunilepped. Kui suursündmust. Hiljem jõudis meediasse ikka see, kuidas Ilves Vene riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšovi sõnarahe all saalist lahkus.

Eesti stiil on pugeda ja äiata

Eesti välispoliitikas on kaks stiili – tagumikkupugemine ja kubemessevirutamine. Ainus õnnetus on selles, et ei ühe ega teise stiiliga pole Eesti kunagi suurt midagi edasiviivat saavutanud. Sest see, kellele tagumikku poetakse, ei hinda seda kuigi kõrgelt. Targad inimesed ja riigid käituvad teisiti. Isegi siis, kui nad üksteise väärtusi ja käitumist õigeks ei pea. Sõpru saab ju teatud piirini valida, aga sugulasi (ja naabreid) mitte. Mina olen jõudnud järeldusele, et sõbrad on need, kes tahavad minu sõbrad olla. Sugulaste ja naabrite hulgas on ka enamik selliseid, kes seda on tahtnud. Kuid neid, kes seda ei taha, võtan nii, nagu nad on. Ilma viha ja armastuseta või armastuse ja vihata. Muidugi ei ole see alati lihtne, kui näiteks mõni naaber sind sõimab või ehitab oma tara sulle ette nii, et sa isegi koju ei pääse. Kuid kogemus näitab, et ega teise tara ehitamine, et naabrid kah oma koju ei pääse, suhteid ära ei klaari. Pigem saad kolki. Nagu Eesti tavaliselt Venemaalt.

Pigem mõistuse kui tunnetega

Poliitikute häda ehk ongi selles, et neil on kogu aeg selline tunne, et nad peavad korda looma, reegleid kehtestama ja õigust mõistma. Riigi sees see ehk ongi nii, vähemalt on nad selleks volitatud. Kuid suhetes teiste riikidega on asi keerulisem. Siin määrab palju rohkem see, kes on kavalam, targem ja osavam, kui see, kellel on õigus. Väga paljudes olukordades on targem oma õigust üldse mitte teemaks võtta (seda sisimas siiski teades) ning püüda väärikalt saavutada seda, millest hing unistab. Venemaa ei pruugi Eesti jaoks olla sõber, kuid ta on naaber, kelleta me ei saa kuidagi elada. Ma ei soovita muuta poliitilist kurssi Venemaa suunal kubemessevirutamise asemel tagumikkupugemiseks, kuid ma ei saa aru, miks on vaja kogu aeg käituda nagu tige ja õel eksabikaasa, kelle elu ainus mõte on kättemaks ja tagasitegemine. Vägivald sünnitab vägivalda, viha ja sõim sünnitavad viha ja sõimu. Kuningas Saalomoni tarkus – tee oma vaenlastele head, nii korjad tuliseid süsi nende pealaele – on ainus, mis tegelikult töötab. Pigem võidab hea kurja kui kuri kurja. Kas ka Eesti ja Venemaa puhul, ma ei tea. Aga me pole seda ka kunagi proovinud. Soome on teinud küll Venemaaga suheldes vigu, aga meist on ta kindlasti rohkem saavutnud. Mõistlikkuse ja mõistusega – mitte tunnetega.