Nüüd ma tean: Janek Mäggi

Janek Mäggi tegi üheksakümnendail kiiret karjääri Äripäeva tippreporterina,  seejärel Ühispanga asepresidendina. 2000. aastal, mil panga ja tema teed lahku läksid, pani ta käima oma firma Powerhouse’i. Tänaseks on see tõusnud Eesti kolme juhtiva PR-firma sekka.

Suurim õnn maailmas on see, et omanikku ei saa lahti lasta. Jõudsin selle kullaterani siis, kui Oliver Kruuda mulle Kalevit tutvustas. Rääkis, et nad said kolimisega nii suure kahjumi – vist 40 miljonit –, et kui ta oleks olnud palgaline, oleks teda juba mitu korda lahti lastud. Siis jõudsingi sellele toredale järeldusele – omanikku ei saa lahti lasta!

Kunagi ei saa kindel olla, et teine tegevjuht teeb midagi raskes olukorras paremini kui sina. Nii et juhile-kiire-king on pahatihti vale otsus. Juhul muidugi, kui tegevjuht ei ole loll või laisk või ebaaus.

Ega ma väga töökoha kaotust ei põdenud, kui Ühispangast lahkuma pidin. Kui palju üldse tegelikult 26-27aastane inimene maailma tajub? Pidasin läbirääkimisi ka TV3 ja Postimehe uudistetoimetuse juhtimise teemal, aga ma küsisin märkimisväärselt rohkem palka kui pangas. See oli muidugi absurd.

Ja siis juhtus tore lugu – otsustasin oma firma teha. Ja siis, vähe sellest, et ma ei saanud kaks korda rohkem palka – ma ei saanud kolm aastat üldse palka! Majanduslik seis halvenes räigelt. Aga siis tuleb seda laenuga kompenseerida. Kui ostad osaluse, paned ju ka tavaliselt laenuraha alla.

See oli algaja ettevõtja rumalus, et võtsin kohe kuus inimest tööle ja ajasin kulud lakke. Pidin ruttu lahti saama panga mõtteviisist, et 1000 krooni pole mingi raha, vaid 100 miljonit on raha. Väikeses poes on ka 100 krooni raha. Aga see võttis kolm aastat aega, et sellest aru saada. Enamik inimesi annab vist sellises olukorras alla.

Inimestele sai lubatud jumal teab mida – see oli viga. Mõnikord tuli inimene lahti lasta sellepärast, et olin lubanud kõrget palka, aga mul polnud tööd anda selle raha teenimiseks.
Tegelikult sa ei tea kunagi raskete otsuste puhul, mis on õige. Kusjuures igaüks annab sulle erinevat nõu, sest igaühel on oma tõde. Ning lõpuks oled täiesti ebakindel, aga pead siiski otsuse ära tegema.
Vahepeal oli küll selline mõte, et ei lähegi paremaks – et imet ei sünni. Mis tänaseks on mõnes mõttes sündinud. Sul peab olema usk, et ime sünnib. Siis on enesetunne natuke parem.

Nüüd, mil Powerhouse kasvab, vaatan hoolega, et kasv ei tapaks. Minu põhimõte on, et tööd ära visata ei tohi – ei tohi öelda, et me ei tee. Ainus piiraja saab olla hind, see on parim töömahu reguleerija.
Ja kui täiendava töö sisse võtad, siis tuleb ülesanded inimeste vahel ringi jagada ja jõudumööda inimesi juurde võtta. Mida suurem firma, seda lihtsam on tööd ringi jagada – ühemehefirmas teeb üks inimene ära 100% tööst, 10 töötajaga firmas ainult 10%. Siit vahe tulebki.
Ning kogu aeg peab kuklas olema teadmine, et esimene töö hindamise kriteerium on meil tulemus, seejärel tähtajad. Teiseks ei tohi unustada, et kvaliteet sünnib kella kaheksast viieni. See jutt, et mul on loominguline töö, et ma ei saa tekitada täna kella neljaks mingit lugu – see on jama! Istud laua taha ja teed! Nii sünnibki loominguline kvaliteet.

Parem on jagada raha kui osalust. Kõik tahavad teenida võimalikult palju raha osaluse asemel. Sest väikeosalus ei anna sulle mingeid õigusi. Väikeosalus on muide kõik see, mis jääb alla 50,1%.
Aga raha pead jagama õiglaselt ning emotsioonid tuleb alla suruda. See on teadagi raske. Peaaegu ühegi firma juures, mida rohkem tunnen, pole ma märganud, et kõik inimesed rahul oleksid. Ikka on keegi palga, positsiooni vms pärast rahulolematu.

Tegelikult peab kõigil tööl hästi tore olema. Siis on inimesed õnnelikud ja tulevad ka tulemused ja raha, mida jagada. Naudin ise praegu iga hetke oma firmas, ka probleemide lahendamist. Õppisin seda Portugalis meie partnerfirmat külastades.
Arvake ära, kui pikk on keskmine tööstaa¾ meie Portugali partnerfirmas? 18 aastat! Ning selleks, et saada konsultandi tiitel, tuleb töötada seitse aastat. Mul läheb seega veel oma poolteist aastat!

www.director.ee