Tänasest on müügil Siim Kallase raamat „Kallas. Esseed, mõtted ja päevakaja 2004–2015“

Siim Kallase raamatusse „Kallas“ on kokku kogutud essesistlikud mõttearendused Eestist, Euroopast ja maailmakorraldusest. Esseede vahele on põimitud haaravad ja intrigeerivad katkendid Siim Kallase päevikuist ning fotod nii era- kui avalikest kogudest. Raamatu on kujundanud Tiit Jürna, toimetas Vilve Torn, keeletoimetas Sven Saun ning kirjastas Powerhouse. Teoses on kasutatud lõike Betti Alveri luuletustest.

Katkendid Siim Kallase raamatust.

Peatükist „Euroopasse minek“

10,5 aastat Euroopa Liidu täitevasutuses Euroopa Komisjoni asepresidendina õpetas mulle palju. Tänu Euroopas oldud ajale olen ma kindlasti teistsugune – palju avaram inimene. Ma õppisin mõtlema ja otsustama suurte asjade üle. Euroopa oma 500 miljoni inimesega, maailma suurimate välis- ja humanitaarabi rahadega, majanduse ning väliskaubandusega, oma tohutu mõjuga maailmapoliitikale – see on hoopis midagi muud kui väike Eesti. Vastutus otsustuste eest on hoopis teistsugune. Alguses võttis see õige kõhedaks. Ma õppisin mõistma teisi rahvaid, nende ajalugu ja valupunkte. Molotovi-Ribbentropi pakt on õudne sündmus Euroopa ajaloos. Aga see pole ainuke õõva tekitav sündmus, teised rahvad võpatavad hoopis teiste seikade peale ajaloos. Ma omandasin teistsuguse arusaamise sallivusest ja selle tähtsusest rahvaste kooselus.

Päevik 22. juuni 2012

US Homeland Secretary Janet Napolitano külastas Belgiat (mingid kahepoolsed asjad) ja soovis minuga õhtust süüa. Tegime seda Stanhope’is. Oli uskumatult ja ootamatult sõbralik õhtu. Meid paigutati neljasesse lauda tavalises saalis. Saalis oli ka teisi külastajaid. Tahtsime eraldi söögisaali, aga juhtmetega mustades ülikondades mehed seda ei lubanud. Naabersaal ja koridorid olid mustades ülikondades mehi täis. Daam toodi ja viidi soomusautoga. Kogu tänav oli vilkuritega mustadest autodest ja tavalistest politseiautodest tulvil. Pole ime. USA julgeolekuminister on ilmselt üks neljast kõige valvatavamast inimesest USAs.

Omapärane olukord Euroopa-partei jaoks on kujunenud seoses Euroopa riikide võlakriisiga. Pole halba ilma heata. Mõtlevad inimesed saavad aru, et sisuline probleem pole rahaühikus nimega euro. Rahaühik on nagu kirjatuvi, mis toob teateid erinevatelt lahinguväljadelt. Kirjatuvi ellujäämine või hukkumine ei muuda karvavõrdki lahingutes saavutatud võite ega kaotusi.

Peatükist „Kaitseseisundis ühtse Euroopa idee“

Euroopa-vastased on osavalt segi ajanud sisulise probleemi – võlgu võtnud riikide majandusraskused ja euro kui rahaühiku maine. See koondab Euroopa-meelseid jõude ja mõjub neile ergutavalt. On alanud väitlused Euroopa Liidu ning eriti nn eurotsooni juhtimise üle. Otsitakse uusi tõhusaid lahendusi selleks, et edaspidi midagi taolist enam ei korduks.

Mind ärritab üha enam vanade eurooplaste ülbus ja soovimatus tunnistada, et nemad polegi võib-olla parimad. Hiina, no seda küll ... Kuid eks nemad ongi meist ikka kultuuriliselt maas! Ameerika – nojah, seda muidugi. Aga see on ikkagi vaid rahvas, kes kannab lasteriideid, sööb lastetoitu ja vaatab lastefilme!

George W. Bush raamatus „Decision Points”: „Aastal 2002 arendasime Iraaki koos teiste maailma liidritega. Paljud jagasid mu hinnangut ohust, k.a John Howard Austraaliast, José Maria Aznar Hispaaniast, Junichiro Koizumi Jaapanist, Jan Peter Balkenende Madalmaadest, Anders Fogh Rasmussen Taanist, Aleksander Kwaśniewski Poolast ja suurem osa Kesk- ja Ida-Euroopa liidritest. Selgus, et tugevaimad Saddami vastased olid need, kellel olid türanniast värskemad mälestused. „1930ndate lõpus kõhklesid lääne demokraatiad, kui seisid ohuga silmitsi,” ütles mulle endise Nõukogude Liidu riigi Eesti peaminister Siim Kallas. „Selle tõttu langesime meie diktatuuri alla ning paljud inimesed kaotasid oma elud. Vahel on tegutsemine vajalik.”