Janek Mäggi: koalitsioonile on täiesti ükskõik, mida ajalehed kirjutavad

Janek Mäggi: "Kui vastata kõigi ootustele, lendaks see riik tükkideks nagu granaat."   SVEN ARBET

Olite Jüri Ratase valitsuses minister pea täpselt aasta aega. Tõi see aeg elunägemust muutvaid avastusi?

Elunägemust muutvaid mitte, aga töönägemust küll väga palju. Ma arvan, et need ootused, mis ühiskonnal on poliitikutele, on liiga kõrged. No mida jõuab viisteist inimest ära teha 1,3 miljoni jaoks? Suhteliselt vähe. Tegelikult panustavad ju kõik ühiskonna liikmed, kõik kodanikud.

Varem te leidsite, et oluline on idee, aga valitsuses taipasite, et oluline on raha?

See on tõsi. Riiki saab juhtida ikkagi ainult läbi eelarve. Eelarveotsuste põhialuseks on need poliitikad, mida tahame ellu viia. Naljaga pooleks arutasime rahandusministeeriumis, millised ministeeriumid võiks ära kaotada. Üsna kiiresti jõudsime mõtteni, et kultuuriministeeriumi võiks absoluutselt kohe kinni panna. Kümme inimest tuua sealt üle rahandusministeeriumisse ja need siis jagavad selle raha ära. Kultuuris on ju olukord selline, et tegelikult riigil mingisugust totaalset suunavat rolli ei ole. Me ei saa ette öelda, et tehke sellist teatrit, tehke sellist kino. Seda ei ole. Lihtsalt raha jagamiseks on palju vähem ressurssi vaja. Tegelikult võiks nii kujundlikult võtta pea kõik ministeeriumid ette ja lõpuks jääks alles ainult rahandusministeerium. Mis olekski siis tegelikult riigivalitsemise keskus.

Janek Mäggi koos koer Eleiusega päev enne Austraaliasse lendamist. Sven Arbet

Teil endal valimistel väga hästi ei läinud, riigikokku te ei saanud. Oli see ka põhjus, miks te ei jätka ministrina? Sisuliselt annate ju oma valdkonna nüüd Jaak Aabile tagasi.

Ma selle hinnanguga nõus ei ole, et mul ei läinud hästi. (Janek Mäggi kogus Jõgeva- ja Tartumaal 1671 häält – toim.) Praegustest riigikogu liikmetest ligi pool said vähem hääli kui mina. Jätkamise koha pealt ütleks nii, et erakonnavälised teened ei loe üheski Eesti erakonnas midagi. Loeb ikkagi see, kui palju oled pastakaid jaganud terve elu. Väljaspool tundub inimestele, et oled hästi prominentne tegelane ja kõik tunnustavad sind erasektoris või muusikas või kultuuris. Aga kui sa poliitikasse maandud, siis avastad järsku, et see pole see, mille järgi sind hindavad inimesed, kellega sa otseselt konkureerid. Seetõttu juhtub väga sageli nii, et need väljastpoolt tulijad, kes ei ole 18aastaselt noortekogus alustanud, pettuvad. Mina vaatasin seda kui sotsioloogilist eksperimenti. Oma arvamust selle aasta jooksul ka erakonna sees ma ülearu palju ei avaldanud. Tegin kõik asjad ära, midagi nõuti ja paluti. Kas oleksin tahtnud jätkata ministrina – see võimalus mul oli.

Jüri Ratas pakkus teile ministrikohal jätkamist?

Ratas pakkus jätkamist ja ma kaalusin seda. Aga mõtlesin juba enne valimisi, et esiteks, kui Ratas peaministrina jätkata ei saa, siis ma kindlasti ei jätka. Kui ta aga saab, siis tahaksin ise midagi, mis mind ennast veel arendaks. Kui oleks olnud võimalus jätkata rahandusministri kohal, oleksin seda suure tõenäosusega teinud. Aga see portfell läks mujale. Endise pangajuhina oleks need teemad mulle väga palju huvi pakkunud. Töötasin ju neli aastat Eesti Ühispanga juhtkonnas ja see oleks oluliselt arendanud. Aga praegu on tegelikult peamised põhjused, miks ma ei jätka, eraelu valdkonnast.

Peaminister on oluline

Mäggi võimukõnelustest: mõistan Ratast 100%

Endine riigihaldusminister ja tulevane suhtekorraldaja Powerhouse’i kommunikatsioonibüroos Janek Mäggi leiab, et Eestis on ainult üks tõesti mõjukas poliitiline amet – see on peaministri oma. “Eesti Vabariigis on ainult üks huvitav poliitiline töö: see on Stenbocki majas. Ülejäänud kõik, kaasa arvatud kõik need ministeeriumid, mis on väga olulised ja toredad, neil sellist jõudu ja mõju ei ole,” sõnas Mäggi.

“Ma mõistan Jüri Ratast sada protsenti. Loobuda Stenbocki majast on suurim rumalus, kui sul on võimalus seda hoida. Suurim rumalus. See on erakonnale halb, sinu enda poliitilisele karjäärile halb…”

Endine riigihaldusminister on mõnevõrra üllatunud, et võimukõneluste meediakajastus nii palju avalikku tähelepanu on saanud.

“Ma imestan, et avalik arvamus on selline, et kui sa paned valitsust kokku, siis pead arvestama sellega, mida ajalehed kirjutavad. Kuna ma enam ei ole minister, siis võin selgelt öelda: see on täiesti ükskõik, mida ajalehed kirjutavad. See on täiesti ükskõik.”

EKRE valitsussetõusmise kohta tõdeb Mäggi, et tal pole nendega koos töötamise kogemust, erinevalt teistest parlamendis olevatest erakondadest. “Kuid ei saa ka öelda, et EKRE inimesed on näiteks kõik sellised. Kõigis erakondades on olemas samasugused hullud. IQ-tase ühe elaniku kohta on ju konstant. See mõte muidugi ei kuulu mulle, see on rahvusvaheline kõnekäänd. Ja IQ-tase ühe erakonna kohta, kus on vähemalt 500 liiget, on samamoodi konstant. Hulle on igas erakonnas ühepalju ja tarku inimesi täpselt samamoodi. Aga võim tõmbab ligi igasuguseid inimesi – nii neid, kel on positiivsed isikuomadused, kui ka neid, kel on negatiivsed.”

Jääte Keskerakonna liikmeks?

Praegu küll jään, jah. Küsimus on, kas saan jääda ka juhatusse, kuna see võib-olla segab mingeid minu projekte ettevõtluses.

Aasta eest käis teie ametisse kinnitamine tegelikult üle kivide-kändude. President Kaljulaid tegi teile etteheiteid veel ametisse nimetamise päevalgi.

President alustas vihakõnega enne, kui ma olin saanud oma suu üldse lahtigi teha. Ta sõimas mu 1,3 miljoni inimese ees läbi ja mul on hea meel, et ta sellest kogemusest olulisel määral õppis. Kui vaatame, mis nüüd toimus, siis tegelikult rääkis president väga kaunilt ja ilusti, kuidas kõikidest inimestest, kes elus on väga palju vigu teinud, võivad saada ülilugupeetud poliitikud.

Suvaline poetagune sopajoodik, kes ka ise tunnistab, et ta seda on, võib iga ministrit sõimata nii palju kui jõuab.

Ma ei varja üldse, et tegelikult sellel, mina ikkagi ütleksin et vihakõnel, oli sellele aastale vähemalt minu isiklikus elus suhteliselt negatiivne mõju.

See, kuidas Kersti Kaljulaid teid ametisse kinnitamisel kritiseeris, painas ja rusus teid siis kogu ministriaja?

24. veebruaril seisid ministrid kõik hommikul lipuheiskamisel Toompea lossi ees. President kätles seal ministreid. Ma seisin ka seal ja ta oli sunnitud seda tegema. Mu 18aastane poeg, kes oli mul kaasas, ütles pärast seda: „Issi! See pilk oli surmav!“ Siis ma sain aru, et sellist viha ühe suvalise kolumni pärast pidada aastatepikkuselt, selleks peab olema ikkagi erakordne meelekindlus ja vaimne jõud. Elu jooksul on mind kritiseeritud väga palju. Kui teie kirjutaksite arvamusloo ja ütleksite, et riigihalduse minister ei saanud tööga hakkama ja isegi oli kaabakas, siis ei solvuks ma selle peale absoluutselt. Aga ma ei mõista, kuidas saab sellist andestamatust näidata ülaltpoolt alla.

Järsku on see lihtsalt zeitgeist, ajastu vaim? Et iga varem öeldud sõna saab välja tuhnida, sellest jääb märk ja otsingumootor töötab.

Mind kritiseerisid ajakirjanikud ka, aga nendega pole ma kunagi tundnud sellist ebamugavustunnet. Ma olen ju ajakirjanik olnud ja see on töö, kus sa kunagi ei tea tõde lõpuni. Aga riigijuhtimisest õppisin seda küll ära, et ülevalt alla ei tohiks midagi halvasti öelda. Seevastu suvaline poetagune sopajoodik, kes ka ise tunnistab, et ta seda on, võib iga ministrit sõimata nii palju kui jõuab. Vundament on ikkagi soov olla võimul. See on peamine mootor, mis hoiab käigus kõiki erakondi.

Valimiskampaania käigus kohtusin umbes 10 000 inimesega ja umbes tuhat neist sõimas mind ka mõnusate sõnadega. Mina andsin kõigile, kes vastu võtsid, oma pastaka ja ütlesin: „Sa oled tubli mees!“ Ma arvan, et kõik need Eesti inimesed, kellega ma kohtusin kampaania ajal, ongi väga tublid. Loomulikult kõik minu seisukohad ei kattunud nendega ja mõnele ma üldse ei meeldinud. Aga sain teada, kuidas tegelikult Eesti Vabariigis poliitika toimib.

Kuidas poliitika siis Eestis toimib? Mis see vundament on?

Vundament on ikkagi soov olla võimul. See on peamine mootor, mis hoiab käigus kõiki erakondi.

Kas soov püsida võimul tähendab võimalust teenida raha, või on tähtis omada võimu teiste inimeste üle?

Ikka see, et omada võimu. Raha on ju suhteliselt väike. Nüüd tagantjärele võin öelda, et minu arvates on see ikkagi ebanormaalne, et populistlikel põhjustel maksame me mõnele riigiametnikule rohkem palka kui ministrile. Ma ei arva, et ministrid peaksid kolossaalseid summasid saama, aga need proportsioonid praegu kindlasti paigas ei ole.

Riigikogu liikmetega on natuke sama lugu. Kui mõtleme näiteks kuluhüvitiste süsteemi peale, siis on minul küll häbi mitte riigikogu liikmete, vaid kuluhüvitiste süsteemi pärast. Miks me peame oma tippjuhte niimoodi alandama?

Kuna paar korda aastas tuuakse rahva ette nende pitsa- ja majoneesiarved?

Absoluutselt. Palgasüsteem tuleks üle vaadata ja võib-olla ministrid võiksid teenida ka sama palju kui RMK juhatuse esimees.

Suurtööstuse või ettevõtjatega läks töö lõpetanud valitsusel kõik täiega risti. Kõigepealt tselluloositehas ja veel nüüd lõpupäevadel tuulepargirajajad. See on ju üks ja sama muster?

Väga paljud ettevõtjad lihtsalt ei oska riigiga asju ajada. Olen ise ettevõtlusega väga lähedalt olnud pikka aega seotud ja näen, et oskamatus tuleneb lihtsalt sellest, et riigile ei saa suruda peale oma isiklikke ambitsioone. Ei saa nõuda riigi käest, et te peate tegema just nii. Meil on meeletult palju sotsiaalseid gruppe, kes midagi tahavad saavutada. Kui vastata kõigi nende ootustele, lendaks see riik tükkideks nagu granaat, millel rõngas tagant ära tõmmata. Purustusjõud oleks muljetavaldav. Era- ja riigisektori vahel on vaja otsida adekvaatset tasakaalu. Võib ette kujutada, et sul on vaja saada kokkulepe ühe-kahe ministriga, aga tegelikult on see vaja saada ka nende taga olevate erakondadega ja koalitsioonipartneritega. Poliitikas on kollektiivne juhtimine. Otsustusprotsessi juures on kümned inimesed ning pead kõigi nende unistusi ja soove arvesse võtma. Viimase valimiskampaania käigus oli ju ka näha, et näiteks väga edukas ettevõtja Priit Alamäe tuli ja leidis, et kõik tuleks ümber teha, aga inimesed sellega kaasa ei läinud. Kui keegi tõstab lipu püsti ja ütleb, et koonduge meie järele, nii nagu Viru tänaval need Hiina või Jaapani turistid kogunevad ühte rivisse, kas siis kogu Eesti rahvas hakkab selle lipu järgi minema? Loomulikult seda ei juhtu. Kui poliitik vaatab Eestis elavatele inimestele otsa, siis võib see olla talle ehmatav pilt. Nad on hoopis teistsugused kui sina! Mõnel võib olla hoopis teistsugune sissetulek, mõnel on teine soeng, teistsugused prillid. Kui sa kujutad ette, et suudad kellelegi midagi peale suruda ja talle öelda: ela nii, see on õige elu! Siis tõde on see, et ei suuda.

Mäletan ma õigesti, et enne ametisse kinnitamist te lubasite presidendile, et pärast ministrikohalt lahkumist teatud aja poliitilise PRiga ei tegele?

Meil oli kohtumine, mille juures olid veel Taavi Linnamäe ja Tiit Riisalo. Seal nad tegid ettepaneku, et ma peaksin oma ettevõtte ära müüma, või isegi natuke nõudsid seda. Aga kui ma pidasin nõu oma perekonnaga, sest ettevõte kuulub lisaks mulle ka abikaasale, siis järeldus oli, et see oleks teeseldud tehing ja sellist asja ei ole mingit põhjust teha. Aga mis puudutab seda, mida president pärast ütles, et ma olevat talle midagi lubanud, siis seda ju ei olnud. Tegelikult oli nii, et ütlesin: eks ma mõtlen, mis ma siis teen. Poliitilist lobi klassikalises mõttes ei ole Powerhouse mitte kunagi teinud. See on täiesti teine valdkond – suruda läbi mingisuguseid seadusi ja muud sellist.

Janek Mäggi SVEN ARBET

Aga kui nüüd näiteks ettevõtjad Sõnajalad tulevad teie juurde ja ütlevad, et räägi Jüri Ratasega, et me ikkagi saaks oma tuulikud püsti panna?

Ma ei tea. Ma ei oska sellele praegusel hetkel vastata. Kuid ma nägin, kuidas Eesti kommunikatsioonibürood töötavad. Kaasa arvatud minu kui ministri suunal. Ja mul oli selle pärast korduvalt häbi. Selline surve, mida avaldatakse ministritele ja ametnikele, ei ole kohane. Näiteks nõudis ühe kommunikatsioonibüroo juht, jätan nime nimetamata, kohtumist minuga. Ma ütlesin talle, et teie probleem ei puuduta minu valdkonda, kohtuge asjaomase ministriga. Siis ta tegi mulle meili teel selgeks, et ikkagi ma pean tema ja ta kliendiga kohtuma. Me siis kohtusime. See surve on loomulikult meeletu. Aga mina ei plaani mitte kunagi midagi sellist teha. Ei ole teinud ja ei kavatse ka.

Kuna see ei vii tulemuseni?

See ei vii mingi tulemuseni. Riigile tuleb välja pakkuda mõistlikke ja tarku lahendusi, selleks ei ole vaja tagauksi. Iga lugupeetud ettevõtja võib helistada Jüri Ratasele, ja kui tal numbrit ei ole, võib minu käest saada.

Aga kui Eestis on näiteks tuhat sotsiaalset gruppi, kes kõik tahavad oma plaane ellu viia, siis isegi juhul, kui kõik ideed on mõistlikud ja nutikad, saab ära teha võib-olla kümme, võib-olla sada asja. Igal juhul mitte kõik. Ka konkurents mõistlike ideede vahel on meeletu. Ei ole nii, et kui saad nii-öelda vastu näppe ja asi ei lähe, siis sul on mõttetu projekt.

Mida te nüüd tegema hakkate?

Sõidan kaheks nädalaks Austraaliasse, kus on maailma spordikongress. Pärast seda lähen oma väikesesse poodi lihttööliseks.

Argo Ideon