Janek Mäggi: alahindame inimese loomulikku tungi järglasi saada

Postimehe arvamustoimetuse ja Postimees TV autorisaates «Peetri pilk» analüüsib Mattias Jõesaar eelneva nädala uudiseid ja arutleb saatekülalisega aktuaalsetel teemadel. Selle nädala saates on huvikaitseagentuuri Powerhouse juht ja asutaja Janek Määgi.

Mattis Jõesaar: Tere, kallis Postimees TV vaataja ja kuulaja! Algab iganädalane saade «Peetri pilk», kus me vaatame Peetri pilgu läbi olulistele sündmustele peale. Kahjuks täna Peetrit siin ei ole, kuna ta viibib Eestist eemal. Seetõttu olen siin mina, Mattias Jõesaar, Peetri pilgu läbi meie elu vaatamas. Ja ma olen külla kutsunud tänaseks huvikaitseagentuuri Powerhouse’i asutaja ja juhi, Janek Mäggi, kellega me peamiselt arutame eile Riigikogus toimunud konverentsi sündimuse teemal «Miks meil lapsi ei ole?».

Janek Mäggi: alahindame inimese loomulikku tungi järglasi saada

Aga nagu saate formaat ette näeb, siis esiteks vaatame peale mõningatele olulistele uudistele ja arutame neid, et mida sina nendest arvad. Ma see nädal valisin välja mõned natukene võib-olla mitte nii värsked uudised. Need uudised ma just valisin sellepärast, et sa oled siin Vabariigis võib-olla üks parimaid inimesi, kes oskab neid asju kommenteerida. Ja võtamegi esimese uudise ette. See pärineb ERR-ist ja see räägib Reformierakonna uuest manifestist. Nad ütlevad, et tegime Eesti korda, nüüd hakkame unistama. Oled ka ise poliitikas olnud osaline, suhtled paljude poliitikutega. Kuidas sa kommenteerid seda manifesti?

Janek Mäggi: Esiteks ma tahaks Reformierakonda tunnustada, et nad otsustasid mingi käigu teha, et nad otsustasid millegagi välja tulla ja näidata, mida nad mõtlevad. Aga loomulikult Eestis viimase 25 aasta jooksul minu arust ei ole kordagi olnud sellist hetke, kus ühiskond leiaks, et nüüd me oleme valmis, nüüd on kõik tore. Taavi Rõivas vist ütles kunagi peaministrina, et nüüd on peenhäälestuse aeg. Natukene selles manifestis on ka seda, et me asume jälle peenhäälestama. Sest ühiskond tegelikult tunneb hoopis midagi muud kui seda, mida manifestis lugeda saime.

Mattias Jõesaar: Manifestis jäi mulle silma miski, mis tegelikult on väga oluline ja puudutab ka meie tänaseid peateemasid. Et kuidas sealt räägiti sündimusest. Sellest tuli välja, et «suured otsetoetused ei ole uuringute järgi võluvits sündimuse kasvuks, sest nende mõju kipub olema ajutine». Öeldakse, et «Eestis on palju neid, kes lubavad, et kui raha maksta, hakkavad naised sünnitama nagu tehases». Kuidas sa seda kommenteerid, just eriti selle rahvastikukonverentsi valguses, kus tegelikult me nägime saalis korra ühte Reformierakonna liiget?

Janek Mäggi: See oli vahva jah! Ja see oli Riigikogu liige Eero Merilind, kes korra saalis käis. See oli vahva. Mulle tundub, et meil on üks täiesti vale arutelu ja fookus ka ühiskonnas. Ma täna vaatasin uudist, kuidas Tõrvandi kooli on meeletu tung. Ühe minutiga Tartu lähedal olevasse kooli on kohad juba läinud, nii et sa pead olema erakordselt kiire, kui sa tahad kuskile jõuda. Meil on hästi välja arendatud koolivõrk, meil on palju riigigümnaasiume, mis on kaunid. Meil on palju uusi lasteaedu. Ühesõnaga, meil on parim aeg saada lapsi, sellepärast et kui teised saavad vähe lapsi, siis on ju palju lihtsam pääseda eliitkoolidesse, konkurents on palju väiksem.

Me võime öelda, et haridusse läheb vähe raha või palju raha, aga mulle siiski tundub, et Eesti haridus on maailmatasemel, vaatamata kõigele, ideaalne keskkond. Aga mis puudutab neid toetusi, siis kunagi ei ole üks meede, mis on see võluvits. Tegelikult tuleb teha kõiki asju korraga: tuleb arendada koolivõrku, tuleb toetada emasid, tuleb maksta toetusi, kõike seda tuleb teha. Ja ma ei saa öelda, et Eestis oleks täna kuidagi raske lapsi kasvatada, aga tervikuna väga paljudel on raske kasvatada, sest ühiskond on erakordselt kihistunud. Konverentsil oli ka juttu. Heido Vitsur ütles seda, et me räägime keskmisest palgast, aga me peaksime rääkima mediaanpalgast. Seal on umbes 20–30-protsendiline vahe, et keskmine sissetulek on tegelikult pigem liiga madal ja eriti noortel inimestel. Nii et selles mõttes see olukord on mitmekesine. See ei ole mustvalge, et asjad on ainult nii. Ei. On ka neid mõnda suurettevõtjat, kellel on üheksa ja kümme last ja kasvatavad neid lustiga.

Meil on parim aeg saada lapsi, sellepärast et kui teised saavad vähe lapsi, siis on ju palju lihtsam pääseda eliitkoolidesse, konkurents on palju väiksem.

Mattias Jõesaar: Jah, me tuleme selle teema juurde muidugi veel rohkem tagasi, aga see oli väga hea alustus selleks. Korra põikame veel ühe uudise juurde, mis puudutab jällegi Reformierakonda. Ma pean siin ütlema, et see uudis on natukene vana, aga kuna tuleb valimiste aasta, siis see on siiani aktuaalne ja selle kirjutasin ma ise. Kes see koera saba ikka liputab, kui mitte koer ise? Aga siin selles artiklis ma just mõttes tahan küsida sinu arvamust selle kohta, kuna sa oled ise ka Keskerakonna liige ja sa suhtled poliitikutega, et kas see nägemus on õige. Selles artiklis ma kirjutasin, et Reformierakond ja Eesti 200 otsivad väärtuskonflikti, kutsuvad Isamaad ja Keskerakonda nii-öelda tantsule: kas nad tulevad kaasa või ei tule kaasa. Aga samal ajal Isamaa ja Keskerakond täielikult ignoreerivad seda kutset – nemad ajavad oma asja. Nad enamasti kommunikeerivad enda poliitilisi ambitsioone läbi Tallinna linnavalitsuse. Näitavad, mis otsuseid seal tehakse: rohebürokraatia vähendamine ja nii edasi. Ja kui keegi tahab kritiseerida Isamaad ja Keskerakonda, siis seda teevad sotsid just Tallinna linnavalitsuse kaudu. Seal käib kogu aeg kätš sotsiaalmeedias, ajakirjanduses just sotside ja Isamaa ning Keskerakonna vahel. Aga seda Reformierakonna väärtuskonflikti otsimist ignoreeritakse. Ja minu küsimus on see: kas ma olen saanud lähedale tõele või sa arvad, et seal on ikkagi mingisugused erinevad asjad? Või kui oluliseks muutuvad üldse need väärtuskonfliktid järgmise aasta valimisvõitluses?

Janek Mäggi: Ma ei tea, kas Eesti ühiskonnas üldse mingit väärtuskonflikti, mille puhul kõik üheselt arvavad, et see on väärtuskonflikt, üldse eksisteerib. Sest kui analüüsida Reformierakonda, Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, Isamaad, Keskerakonda, EKRE-t, Parempoolseid, siis kõik need mõtted on ju väga sarnased: et ikka Euroopa Liitu on vaja, ikka NATO-t on vaja ja muukeelsed tuleb integreerida niimoodi, et nad tunneksid ennast piisavalt hästi Eestis. Ma ei tea, kas on väärtuskonflikti.

Aga Reformierakonna puhul ma sõnastaks ära nende peamise probleemi. Neil on ainult üks probleem. Neil on circa 300 inimest – ma arvan, et suurusjärk on õige – kes saavad täna poliitilisel palgalisel töökohal raha. Palka. Ja kui nüüd kujutada ette, et sa ei pääse järgmisesse valitsusse, siis sa kaotad mitte ainult ministrid, vaid ka nende nõunikud, nende lähedased kolleegid. Riigikogus 15–20 kohta Reformierakond tõenäoliselt järgmistel valimistel saab, aga see on vähemalt kaks korda vähem, kui neil on praegu koos ülejooksikutega. See on katastroof. Mis need inimesed tegema hakkavad?

Ja siis sa hakkadki otsima selliseid kunstlikke põhjuseid, miks tegelikult ühiskond peaks joonduma konkreetselt nende järgi. Aga ma arvan siiski, et praegu küll ei ole ühtegi märki, et Reformierakonnal oleks võimalik teha täielikku revolutsiooni lähema aasta jooksul. Mul on seda raske uskuda. Ma rääkisin aasta arsti tiitli üleandmisel peaminister Kristen Michaliga mõne sõna. Ta andis seda üle Stenbocki majas, kus ma olen muuseas ka töötanud. Ta ei pakatanud sellisest meeletust usust, et kõik muutub järsku. Mulle tundus, et mina olin Reformierakonna saatuse osas isegi optimistlikum. See ongi natukene loogiline, sellepärast et ta peabki ju mures olema. Aga see, et inimesed jäävad tööta ja nendega ei ole midagi peale hakata... Kõik kindlasti ei saa sellise palgaga töökohti, mis on Riigikogus või valitsuses. See on see on mure. Sealt tekib tegelikult väärtuskonflikt: kas me peaksime ühiskonnana pidama ülal sellist poliitikute armeed, kellega ühiskond rahul ei ole, aga praegu ju selline olukord on. Lihtne vastus on, et ei. Aga inimestele tähendab see verd, higi ja pisaraid.

Mattias Jõesaar: Toon ühe mõtte veel siia. Eestis me näeme, kuidas on tulemas mingi uus ajajärk. Me tunneme muutusi. Aga Reformierakond samas esindab seda vana ajajärku, kuna nad on päris pikalt olnud võimul. Neil on väga raske enda visioonis näidata, et meie oleme need uuenduslikud ja uus jõud, kui nad tegelikult esindavad vana. Mida sa sellest arvad, et kas see mängib ka juurde sellele Reformierakonna usalduse puudusele, et see jutt võib-olla ei ole usutav inimestele, mida nad räägivad?

Janek Mäggi: 2023. aasta valimistel sai Reformierakond hästi tugeva toetuse sellepärast, et ta lubas turvalist Eestit. Aga turvaline Eesti ei tähenda enamuse inimeste jaoks mitte ainult seda, et pommid ei lenda, vaid turvaline Eesti tähendab seda ka, et ma saan hakkama oma eluga, ma saan kasvatada lapsi, ma ei pea seda edasi lükkama. See, ma arvan, Eestis ajalukku minev number 9092 on ju sündinud Reformierakonna valitsemise ajal. Loomulikult see ei tähenda ainult seda, et Reformierakond on selles süüdi. Me võime öelda, et selles on süüdi Donald Trump, Vladimir Putin, kõik need rahvusvahelised sõjad. Aga inimene ikkagi tunneb, et valitseja on alati süüdi. Kui sa oled ikkagi valitsuse liige, valitsuse esimees ja kui riigis on midagi lahti, siis tuleb kedagi hakata kinni panema, nagu ütles Vladislav Koržets kunagi. Ja praegusel hetkel ongi Eesti riigis see aeg, et mõned inimesed tuleb kinni panna selle eest, mis siin on toimunud.

Mattias Jõesaar: Väga hea, et sa tulid selle juurde. Ja läksime jälle tagasi lastesaamise ja kindlustunde juurde. Ma toon siia ette kolmanda loo, mis on ka tegelikult juba natukene vana lugu. Levila lugu, kus Lennart Ruuda, ajakirjanik, räägib mehe vaatevinklist pereloomisest. Lugu kokkuvõttes on nii, et tahavad lapsi saada. Soov on olemas, huvi on olemas, aga vanus on juba selline, et hilises eas hakkasid proovima ja siis on vaja kunstlikku viljastamist ja kõike seda. Minul tekkis kaks mõtet sellega. Üks mõte oli: see näitas seda, kuidas need kaheksakümnendate lõpus sündinud suured põlvkonnad, kuhu ma ka ise kuulun, on nüüd jõudmas lastesaamise eas täpselt selle viimase piirini, ja sellised lood, nagu Lennart Ruuda lugu, on tegelikult minu meelest üsna levinud. Ma tean ise ka enda tutvusringkonnast üsna palju sarnaseid juhtumeid. Ja teine asi, mis selle loo juures mulle meeldis, oli see, et ta puudutab meeste vaatevinklit, millest sündimuse debatis kiputakse eemale hoidma.

Samas on mulle eravestluses üks rahvastiku ja sündimuse teemal väga pädev inimene öelnud, et tegelikult, olgem ausad, mehed ei otsusta selle lastesaamise juures eriti midagi, aga ühiskondliku võrdsuse huvides me võiksime ikkagi rääkida ka meeste panusest. Mida sa arvad, kas me peaksime rohkem rääkima meeste panusest lastesaamisel? Mida sa sellest loost arvad?

Janek Mäggi: Minu arvates on täiesti vastupidi, et ainult mehed otsustavadki lapsi saada. Ja kuidas nii? Ka konverentsil oli juttu sellest, et peamine põhjus, miks paljud tublid naised ei ole lapsi saanud – nad ei ole leidnud endale sobivat meest. Ja sellest me võime järeldada, et ei ole vastutustundlikke mehi, kes oleks tahtnud lapsi saada.

Tänaseks on mul küll kolm last, aga ma tean, et see ei ole päris nii, et käib korra kuskil küla peal – kohe on tited taga. See võib võtta väga palju aega ja paljudel juhtudel seda ei juhtugi.

Nüüd selle konkreetse loo puhul. Ma lugesin selle ise ka läbi juba varem ja ma võin öelda, et ega laste saamine ongi keeruline. Et mina abiellusin juba kahekümneaastaselt, aga meil võttis ka viis aastat aega. Ega ma ei teadnud, kas üldse tuleb midagi. Tänaseks on mul küll kolm last, aga ma tean, et see ei ole päris nii, et käib korra kuskil küla peal – kohe on tited taga. See võib võtta väga palju aega ja paljudel juhtudel seda ei juhtugi.

Mul on näiteks vanavanaema, kel oli seitse õde kokku. Nad olid kõik abielus, aga ainult kahel olid lapsed. Ja nad elasid kõik ülivanaks, keskmine vanus oli vist 95 seitsmel õel. Sündinud 1800. aastate lõpus ja 1900. aastate päris alguses. Ja siis ei aidanud keegi sul lapsi saada. Et lihtsalt kui ei tulnud, siis ei tulnud – lihtsalt nii oligi. Aga praegu ma arvan, et enamus mehi tahavad lapsi, võib-olla on vanuses asi kinni. Mul on tegelikult üks sõber, kes on minuealine ja kes väga oleks tahtnud lapsi saada, aga elu läks niimoodi, et tal elukaaslasi oli üks ja teine ja võib-olla see oli ka probleem. Aga tänaseks ta ei ole isaks saanud ja ma arvan, et see on talle mure. Ma tean, et see on tal mure.

Mattias Jõesaar: Ma tean ka väga paljusid enda vanuses inimesi, kellel on see sama mure.

Janek Mäggi: Nii, et pigem on küsimus selles, et võib-olla me räägime liiga palju sellest, et see on nagu selline surve naistele. See ei ole. Sest paljud minu tutvusringkonna naistest – kas paljud, aga päris mitmed – keda ma tean, kellel ei olegi meest, on kasutanud kunstlikku viljastamist. Mis teha, elu läks nii. Aga nad tahtsid emaks saada ja ongi saanud.

Mattias Jõesaar: Just. Minnes naiste otsuse juurde, siis minu tuttav, keda ma enne mainisin, pigem mõtleb seda, et naine vaatab mehele peale, siis ta otsustab, kas selle mehega tahan last saada või ei taha. Aga kui tõesti mees on ludri, siis see on ikkagi mehe enda teha, kas ta on ludri või mitte.

Janek Mäggi: Kultuuri küsimus on ka, et vanadel aegadel meid väga häiris see, et sa pead abielluma ja siis sa saad lapsed ja on selline kultuur. Praegu on nagu kõik väga vaba: ela, kuidas tahad. Ja siis pärast oled kuidagi õnnetu, et elu läks kuidagi imelikult. Aga bioloogiliselt on ikkagi mingisugused tsüklid inimese elus. Loomadel ka. See on see ellujäämisinstinkt. Kui sa metsas elad, siis ega neil ongi kaks asja ainult vaja: järelkasvu ja süüa. Nad ei mõtlegi meelelahutuse peale, et kuidas oleks tore. Sellepärast, et kui sa vales kohas magad, süüakse sind lihtsalt ära. Aga inimestel on kuidagi, et kõik peab olema kogu aeg maru tore ja see toredus ei kandu tihti kogu elukaarele, nii-öelda ühelt õielt teisele. Et selles mõttes, et kui sa jätad midagi 20.-30 eluaastates tegemata, siis kuuekümnendates seda teha on väga raske.

Mattias Jõesaar: Me olemegi juba sujuvalt tänases peateemas. Ma tegelikult tahakski küsida selle sama asja kohta, et kui me räägime 20.-30. eluaastatest, siis üks asi, millest ka konverentsil räägiti, on hoiakud – kuidas hoiakuid kujundada. Räägiti ka koolist ja nii edasi. Mina olen õpetajate käest kuulnud sellist juttu, et koolis õpetatakse seda, kuidas lapsi mitte saada. Aga seda, kuidas lapsi saada, ei õpetata. Kui inimene tuleb gümnaasiumist välja, läheb 20. eluaastatesse, siis ta on kuulnud sellest, kuidas lapsi mitte saada, aga seda lapse saamise protsessi ei ole õpetatud. Aga teiselt küljelt, ma toon nüüd teise vaate: hariduses on viimasel ajal räägitud sellest, et meil üritatakse ka liiga palju panna kooli õlule, et kool peaks õpetama kõiki asju lastele. Tegelikult on kodust ka vaja midagi kaasa võtta, kool ei saa absoluutselt igaks asjaks inimesi ette valmistada. Mis sinu vaade sellele on – kas peaks olema rohkem sellistest asjadest koolis räägitud või on see ikkagi rohkem perekonna enda teha?

Janek Mäggi: Mulle tundub, et need tungid on inimeste sees kõik olemas armastuse järgi. Loomulik seksuaalsus on ju 97 protsendil inimestest olemas, ma ühest uuringust lugesin. On ka aseksuaalseid inimesi, aga neid on tegelikult väga vähe. Võib-olla me avalikus debatis natuke alahindame inimeste loomulikku käitumist. Loomulikult, kui sa vaatad neid numbreid, siis need tunduvad veidi hirmuäratavad. Aga mul on väga raske uskuda, et järgneva kümne-kahekümne aasta jooksul ei tule mingit perioodi, kus maailmas on elu helge. Me praegu istume kinni sellises mõttes, et kõik on nii jube. Kohe tuleb kolmas maailmasõda, kõik on läbi.

Võib-olla me avalikus debatis natuke alahindame inimeste loomulikku käitumist.

Kallid inimesed, ma võin teile öelda, et see ei vasta tõele! Sest kui vaadata kasvõi viimase kahesaja-kolmesaja aasta ajalugu ja eriti viimase saja aasta ajalugu, siis seal on tegelikult väga palju toredaid aegu.Võtame kas või kaheksakümnendate lõpu Eestis, kus järsku kõigil tekkis usk, et nüüd on kõik teisiti. Kahjuks muidugi kunagi ei ole kõik teisiti. Siis, kui kõik on väga tore, võid olla täiesti kindel, et varsti on jälle kole. Kui kõik on väga kole nagu praegu, siis võid olla üsna kindel, et varsti on jälle tore.

Mattias Jõesaar: Ja kusjuures seal konverentsil räägiti ka justkui sellest väärtusnihkest, et kuidas on võimalik, et inimeste arvamus või selline perekondlik suhtumine on muutunud? Sa ise mainisid ka, et see on muutunud vabamaks ja kõik elavad kellega koos aga tahavad. Hiljaaegu ma kuulasin Kanada opositsioonijuhi – kes väga napilt jäi peaministri kohast ilma – Pierre Poilievre’i pikka intervjuud. Talt küsiti ka noorte väärtuste kohta umbes samas võtmes, et oi vaadake, kõik on jube, mida noored kõik arvavad. Kanada opositsioonijuht ütles, et temal on hoopis vastupidine pilk, et täna ta näeb Kanada noortes väga suurt tulevikku. Nii palju kui näitavad mingid uuringud, on Kanada noored… eelmine põlvkond on olnud väga liberaalne ja selline individualismile põhinev, et noortele on see väärtusnihe, et nemad tahavad olla vastupidised. Kuna nende elus on nii palju olnud ebakindlust näha, siis nad võibolla tahavadki sellist tugevat perekondlikku traditsiooni ja tahavad endale oma kodu, ei taha elada üürimajas. Tahaksid rohkem vabadust. Ta tunneb, et see väärtusnihe on tulemas ja tulevik ongi selles mõttes positiivne. Mu küsimus on, et kui meil on väärtusnihe käinud ühtepidi, siis miks ta ei võiks minna teistpidi?

Janek Mäggi: Ma arvan, et lähebki. Praegu kõik märgid näitavad, et tegelikult aasta pärast me näeme hoopis teistsugust valitsust kui täna. Ma ei arva, et inimesed, kes täna valitsevad, on kuidagi halvad. Aga see ideoloogia, mida on pikka aega aetud, ei ole toiminud ja ühiskond ootab midagi muud. Ja seda ta tõenäoliselt saab ka.

Mattias Jõesaar: Üks asi, millest konverentsil korduvalt räägiti, on see, et oleks vaja erakondadeülest kokkulepet rahvastikupoliitika kohta. Samas neid perepoliitika dokumente ja analüüse on tehtud küll. Minu teada oli Riina Solman rahvastikuminister, kui tehti näiteks «Rahvastikupoliitika põhialused» – suur dokument. Üritati teha suurt dokumenti, kus oli 2035. aastani mingid kindlad riiklikud suunad, aga see nagu takerdus kuskile poliitikasse. Samamoodi minu meelest on Pere Sihtkapital teinud mitmeid uuringuid ja üritusi. Aga jällegi tundub, et kuigi mingil määral on neid ideid poliitikas või seadusandlusesse rakendatud, jääb üsna palju kusagile kännu taha kinni. Kui palju see konverents võiks mõjutada? Kas see konverents on jälle asi, mis jääb kännu taha kinni või on sellelt konverentsilt midagi sellist võtta, et me saame erakondadeülese rahvastikupoliitika?

Janek Mäggi: Eelmise aasta sündide arvu 9092 me võime vaadata kahepidi: tundub väga väike, viimase saja aasta kõige kehvem tulemus. Aga võib-olla, kui kõiki neid konverentse poleks tehtud, oleks see 3021. Nii et võib-olla on päästetud väga palju elusid.

Mattias Jõesaar: See on muidugi hea point. Aga jällegi ma tulen erakondadeülese konsensuse juurde tagasi. Me saate alguses mainisime, et konverentsil oli üks koalitsiooni esindaja. Me rääkisime saate alguses ka sellest, kuidas Reformierakonna visioonis ei ole raha jagamist peredele. Kuigi konverentsil näiteks Heido Vitsur ja Indrek Neivelt käisid välja, et raha on ja raha tuleks perekondadele jagada.

Mulle on jäänud mulje, et erakonnad võtavad mingi ühe poliitika, mis neile endale sobib, ja siis üritavad selle juurde maalida pilti, et vaadake, see on ka nüüd rahvastikupoliitika, see edendab sündimust. Ossinovski aegses linnavalitsuses istutati puu iga sündinud lapse eest, et mõnes mõttes võis seda kirjeldada kui sündimust edendavat meedet. Minu meelest see natukene läheb umbes samasse kategooriase – ma ei tea, kas see on tõsi või on legend –, et kunagi Lätis korraldati laulupidusid kaitse-eelarvest. Näitame kaitsekulusid suurena, samas korraldame laulupidusid. Või kui me ise kaitse-eelarvest remondime ära kõik Tapa tänavaaugud ja siis ütleme, et näed, see on kaitseotstarbeliselt kulutatud raha. Kui palju on seda, et tegelikult erakonnad ikkagi võtavad mingisuguse oma poliitika ja tahavad selle nui neljaks ära teha ja ütlevad, et see on sündimust toetav? Aga mingi teine poliitika, mida teadlased, analüütikud toovad välja, et vaadake ja tehke seda – see lükatakse kuskile vaiba alla. Ja sellega ei tegeleta.

Janek Mäggi: Minu arust saavad kõik erakonnad aru, et see 9092 on probleem, Reformierakond sealhulgas. Kas saab midagi teha või mitte, see on ka omaette küsimus, sest ühiskondlik masendus… Äripäeval oli selline küsitlus, et mida teha, et sellest depressioonist välja tulla – või kuidas nad täpselt seda sõnastasid – või säilitada optimismi. Seda on väga raske teha. Ma ei räägi ainult koroonast siin, aga sellega hakkas see kuidagi pihta. Siis tuli Ukraina sõda. Nüüd on see Iraani sõda. Lähed, vaatad kütuse hinda – kaks eurot ma vist ei ole veel näinud, aga diislikütus ühes tanklas maksis küll 1,865, mis on ikkagi väga paljude inimeste jaoks kosmos.

Milles siin ikka kokku leppida? Ma tegelikult ei usu, et üksikud meetmed – et teen nii ja siis on kõik parem – midagi muudavad. Küll oleks vaja ühiskonnas võib-olla kokku leppida erakondade üleselt selles, et me usume oma riiki ja elame nii kaua, kuni suudame, et hoiame sellest elust kinni, hoiame sellest riigist kinni. Sest kui mõelda edukate riikide peale, siis nende visioon on väga pikk. Näiteks Hiina – meie mõtleme siin nelja-aastases tsüklis, nemad mõtlevad 5000-aastases tsüklis, ja seetõttu on otsused väga erinevad. Meil tegelikult on vaja ikkagi mõelda, et iga asi, mida me teeme, aitaks Eestil püsida veel 5000 aastat. Sest see aeg läheb väga-väga ruttu. Ma käisin Iisraelis novembris ja külastasin seal vanalinna ja kohti. Mõned hooned on ehitatud 2000 aastat tagasi ja rohkemgi, aga tegelikult nad näevad välja tavalised. Nii et Eesti 200 pikk plaan, mis ei ole väga pikaks kahjuks vist osutunud – see mõte oli ju õige, see algne mõte, et Eesti tuleb ehitada üles. Võib-olla mitte 100 aasta perspektiivis, võib-olla vähem, aga kui 1000 aasta peale suudaks mõelda, oleks ju päris hästi.

Mattias Jõesaar: Konverentsi lõpus esines Mark Gortfelder, rahvastikuteadlane, ja tema viimase slaidi peal oli selline sõna nagu «säiletahe». Et meil on kaitsetahe, et võiks olla ka säiletahe, kuidas rahvas säilib. Ta jättis lahtiseks selle küsimuse vastuse, et tema ei ole suhtekorraldaja. Tema ei tea täpsemalt, kuidas seda säiletahet viia rahvani, et inimesed tõesti hakkaks uskuma, et meil peab olema säiletahe. Ma nüüd küsin sinu käest, et kuidas seda Gortfelderi ideed oleks võimalik Eestis ellu viia?

Janek Mäggi: Minu arvates on Eesti rahval säiletahe täiesti olemas. Ma arvan, et loomulikult avaliku elu tegelased peavadki natuke loosungite keeles rääkima, et hoida sellist meeleolu ja kõike muud. Aga ma arvan, et praegu on lihtsalt ajutiselt selline aeg, mis on erakordselt depressiivne mitte ainult Eestis, vaid tegelikult kogu maailmas. Ei ole ühtegi sellist positiivset lahendust. Näiteks kui Ukrainas oleks lepitud kokku relvarahu – ma ei räägi päris rahust –, vaid isegi relvarahu, relvad oleks maha pandud, tapmine ära lõpetatud, siis on minu usk kindel: see mõjuks Eesti majandusele erakordselt hästi, sest kõik tahavad hakata kohe jälle investeerima. Meeleolud muutuvad, keegi ei taha hiljaks jääda.

Ellu jäävad ainult need ettevõtjad, kes usuvad tulevikku. Need, kes kogu aeg kotte kokku pakivad, kärbuvad lõpuks ära.

Praegu positiivset muutust ei ole. Ja kui majanduses, millest meil täna väga vähe rääkisime, on ikkagi niimoodi, et seal loeb ainult optimism. Ellu jäävad ainult need ettevõtjad, kes usuvad tulevikku. Need, kes kogu aeg kotte kokku pakivad, kärbuvad lõpuks ära. Nii et praegusel hetkel mina ütleks, et meil on see tahe olemas. Elame kaevikus, aga me oleme ju elus. Me ei ole ju alla andnud. Ma ei ole öelnud, et nüüd on kõik, viimane, laev läheb, kustutame tule – sellist hetke ju ei ole! Ja vahepeal kirjutati päris palju, et ettevõtjad on kõik endale Hispaaniasse kodud ostnud ja sinna sõjapakku hakkavad minema. Pean ütlema: praegusel hetkel, ma arvan – ja seda on ka kapo ja teised olulised institutsioonid väljendanud –, et täna, siin ja praegu otsest sõjaohtu Eestile ei ole.

Mattias Jõesaar: Aga meil hakkab saade vaikselt lõppema ja ma viimase küsimusena küsin sult seda, et mis oli kõige positiivsem uudis sellelt konverentsilt. Ma võin öelda, mis mul oli. See tuli Helen Meumersilt, sotsiaalministeeriumi inimeselt, et sotsiaalministeeriumi sündimusraporti tegevuskava tehakse juuni lõpuks valmis ja selle järgi hakatakse meetmeid vastu võtma. See oli minule üks tore positiivne uudis.

Janek Mäggi: Mina tooksin välja selle, et ikkagi inimesed tahavad lapsi saada, et see on tegelikult Eestis reaalne asi. Ja siis on küsimus, et miks neid ei ole. Sellest oli juttu meil siin juba täna, et mehed on meil sellised saamatud ja ei suuda ennast kehtestada ja huvitavad olla ja olla haritud. Seda ma ei usu, et Eestis on kadunud tahe lapsi saada. Tahe on olemas väga paljudel inimestel, aga mõnikord läheb lihtsalt aeg mööda, kui on nii depressiivne aeg kui praegu. Mina arvan, et valitsuse ülesanne on tegelikult hoida meeleolu üleval, mitte seda alla kiskuda. Ma loodan, et ka praegune valitsus suudab siin midagi ette võtta, näiteks jättes ära aktsiisitõusud.

Mattias Jõesaar: Aitäh nende viimaste mõtete eest ja aitäh ka Postimees TV vaatajale ja kuulajale. Te saate vaadata Riigikogus toimunud konverentsi järele ka Postimehe veebis ja seal on olemas ka kõikide ettekandjate lühikokkuvõtted. Mina olen Mattias Jõesaar ja minuga oli siin saates Janek Mäggi. Järgmisel nädalal juba järgmised teemad. Aitäh vaatamast, aitäh kuulamast.