Janek Mäggi: "Hinna määrab seakisa valjus"

Eesti kinnisvaraturg oli mõnda aega üks selline näide, kus tegelikult oleks tarbijad pidanud juba ammu jalgu trampima.

Kuigi meediakanalid teavitavad kogu aeg uutest jaekaupade hinnarekorditest, ei tõuse eestimaalased barrikaadidele.

Võtame rammusamad numbrid teadmiseks ja pigem ostame vähem, kui asume protestima. Omavahel kirume küll, et mis siin riigis toimub, kuid seda pigem ilmajutu vahepalaks kui selleks, et inflatsioonitempot tagasi hoida.

Me usume, et kui tõusevad hinnad, peavad tõusma ka palgad ja sissetulekud. (Kuhu see hinnatõus mujale minema peakski!) Kusjuures tegelikult ongi tõusnud – ja kogemus on ju kõige kindlam asi, millele loota ning mida uskuda. Seepärast peame hinnatõusu pigem loomulikuks, eluga kaasaskäivaks nähtuseks, kui ärihaide vereimejalikuks liiakasuvõtuks.

Kui mõelda roheliselt, siis ongi parem, kui kaubad maksavad võimalikult palju – sellisel juhul tarbivad inimesed peamiselt seda, milleta nad kuidagi elada ei suuda. Õigupoolest on igasugused hinnasulad ja hullud päevad üks keskkonna saastamise kõrghooaeg. Paremad kaubamajad pakivad ka muul ajal kauba mitmesse paberisse, karpi ja kilekotti, et pakendi kaal ületab koguni kauba enda oma.

Mida teie jalad tegid?

Siiski on kaupade hinnal alati piirväärtus – tasakaalupunkt, millest rohkem pole inimestel mõtet maksta ja millest rohkem pole võimalik tootjatel-kaupmeestel oma kauba eest küsida – kui nad tahavad, et keegi nende kaupu üldse ostab. Selle punkti määrab konkurents.
 
Mõnikord juhtub aga, et normaal-ne turuolukord muutub anomaalseks (kunstlikud, enamasti lühiajalised mõjutegurid moonutavad turgu kas üles või alla) ning sellist äriinimest, kes seda ära ei kasutaks, peaaegu ei leidu. Äri ongi ju odavamalt ostmine ja kallimalt müümine. Väljastpoolt vaadates primitiivselt igav ja nürimeelne tegevus – nagu sportki.

Eesti kinnisvaraturg oli mõnda aega üks selline näide, kus tegelikult oleks tarbijad pidanud juba ammu jalgu trampima, mitte oma alistuva nõustumisega maksma hingehinda kauba eest, mis nagu selgunud, seda väärt ei olnud. Aga tõeliselt tark saab ikkagi olla ainult tagantjärele.

Toidukaupu on tabanud sama sündroom. Kui kaupa on nõudlusest vähem, võib selle hinna taevasse tõsta. Nagu või puhul juhtus. Kuni ühel hetkel turg mõistab, et kaup on üle hinnatud ja äriinimeste unistused hiigelkasumeid teenida varisevad ostjate puudusel põrmu. Paremal juhul saavad tõeks oodatust lahjemalt.

Kuivõrd saame aga meie, tarbijad, turgu ja hindu üldse mõjutada? Ühest küljest väga palju ja teisalt üldse mitte. Kui me käitume teiste tarbijatega solidaarselt, tulevad müügile kaubad, mis meile meeldivad, ja kaovad kaubad, mis meile ei meeldi. Kui me aga massiga sarnaselt ei käitu, ei mõjuta meie ostuharjumused turgu vaata et mitte kuidagi.

Koeralihaturgu Eestis pole, Koreas on see aga massides. Seega sõltub peavoolu iseloom mitte ainult ühest konkreetsest inimesest, vaid terviklikust keskkonnast.

Kui Eestis müüdaks koeraliha hinnaga 1000 krooni kg, leiduks sellele ka ostjaid, kuid selle hind uut laulvat revolutsiooni ei põhjustaks. Sealiha selline hind võiks aga massirahutusi põhjustada küll. (Või hoopis äratada ellu väiketalupidamise?)

Eestlane hääletab suhtumisega

Kui Kalev tõi turule nostalgiatoote Kama šokolaadi, hääletasid ostjad selle poodi sisse. Paari kuu möödudes aga tüdisid sellest ja hääletasid ta sealt välja. Küsimus ei olnud ainult hinnas, vaid tootes tervikuna.

See, et müüja saaks kauba eest küsida ebamõistlikult kõrget hinda, peab ostja seda ebamõistlikult ihaldama. Mingil ajahetkel ei tundunud meile vahvlid ja suhkruvatt enam kulla hinnas ning need ärid surid välja.

Kuid miks me siis ikkagi oleme aeg-ajalt nõus sõna otseses mõttes raha ära viskama asjade eest, mis seda vähemalt sellise hinnaga väärt ei ole? Esimene põhjus on muidugi karjainstinkt, mis elab meis samuti nagu ka meist palju suuremates karjades – venelastes, prantslastes ja ameeriklastes.

See, kuidas avalik arvamus meid käituma suunab, nii me käitumegi ning loome seeläbi olukorra, mida avalik arvamus reaalsusena ette kujutab. Ainus häda on selles, et avalik arvamus kujuneb peale faktide palju ka selle järgi, kuidas asi eri huvirühmadele kasulik on. Tahtlikult suunatult ja kujundatult. Kui kõik rääkisid, et Eesti õitseb ja õitseb, siis ta peaaegu et õitseski. Kui kõik räägivad, et Eesti kidub ja mädaneb, siis ta peaaegu et kidub ja mädanebki.

Seepärast on päris oluline, et kui meile midagi totaalselt ei meeldi, siis me seda ka selgelt väljendame – siis võib üht-teist muutuda. Kui piima hind on tootjatele liiga madal, kallavad madalmaalased piima tänavale. Kui seakasvatajatele piisavat lugupidamist ei avaldata, ruigavad peagi peale põllumeeste ka sead Pariisi tänavatel.

Läänes on hinnasurvele oluliselt tihedam tarbijamüür ees kui meil. Tootjatel on tihti närvid läbi. Kuid ka tarbijad võivad aeg-ajalt jalgu trampida, et liigahneid ärihingi paika panna. Eriti Eestis.