Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi, "Õnne tänava poisid"

123
23.04.07, SLÕhtuleht, Janek Mäggi, "Õnne tänava poisid" Ja milles see õnn siis on? Õnn on töös, sest kui muud ei ole, on töörõõm. Õnn on isiklikus elus, sest kui muud ei ole, on vähemalt tore olla. Õnn on ühiskonnas, sest kui muud ei ole, on vähemalt põnev.

Kuninglike perekondade tegemistest jõuab avalikkuse ette kõigepealt sünd ja surm, siis abiellumine ja lahutamine. Sekka õpingud ja hobid, heategevus ja roheline maailmavaade. Peamiselt isiklik elu, veidi ka maailmaparandamist. Asjad, millele saab anda mustvalge hinnangu: õnn ja rõõm või mure ja lein.

Meenutagem Inglise prints Williami hiljutist lahkuminekut pruudist või kroonprints Charlesi ärajäänud suusapuhkust, mida põhjendati keskkonnasäästlikkusega. Mis me sinivereliste igapäeva tööelust ja tegemistest veel teame? Suurt midagi, siin Eestis vähemalt.

Valitud poliitikutega on vastupidi – millegipärast eeldab avalikkus, et poliitikud teevad ainult tööd ja isiklikku elu neil ei ole (või ei tohi olla). Vähemalt ei hinnata selle järgi nende saavutusi. See on ebaõiglane.

Euroopa Liidu klassiühiskond

Aeg-ajalt küll arutletakse selle üle, kes on rase ja kes mitte, kuid pigem huvitab kõiki, millal saab palka ja pensioni juurde. Kuningalt ei saa midagi nõuda, poliitikult saab. Monarh näitab, milline õnn on, poliitik peab tooma õnne meie õuele. Selle tõdemuse taustal on lihtsam vaadelda ka kuningriigi alamate ja vabariigi kodanike elu eemärke ning otsida vastust küsimusele, mis on õnn ja kuidas selleni jõuda.

Kuningriigis on inimestel suund, kuhu poole nad lähevad. Haritus. Kunst. Traditsioonid. Keegi ei aruta, et kui me kümne aastaga ei saavuta neid ja neid eesmärke, on elu läbi. Mõeldakse sellele, mis oli 100 või 300 aastat tagasi ja mis saab 100 või 300 aasta pärast. Vabariigis on inimestel siht. Auto. Maja. Laps(ed) või karjäär. Lihtsad asjad. Kes tegusid ei tee, on mängust väljas. Luuser ja nannipunn.

Elul on kaks tahku – emotsionaalsed ja materiaalsed huvid ning vajadused. Märt Vooglaid ütleb, et raha tuleb kulutada, sest meil kõigil on üks elu. Ühesõnaga, elu tuleb elada. Elu mõte on õnnelik elu.

Huvide ja vajaduste rahuldamine sõltub päris palju riigikorrast – ühe korra ajal on lihtsam elada üht tüüpi ja teise korra ajal teist tüüpi inimestel. On muidugi ka neid, kes saavad hästi hakkama iga korra ajal – vahetavad vormi ja värvi ja kõik jätkub. Mõned ei kohane kunagi. Jäävadki õnnetuks.

Filmist «Tervitusi Eesti NSVst» käis läbi mõte, et 95% eestlastest kohanes eluga nõukogude Eestis ja suur osa leidis isegi õnne. Ometi olid tolleaegsed «ametlikud» väärtused väga erinevad sellest, mis meil on tänapäeval. Järeldus on, et õnn sõltub riigikorrast ja poliitikast ning inimese kohanemisvõimest nendega päris palju.

Euroopa Liiduga oleme juba harjunud, kuid suureks probleemiks on kujunemas Euroopa Liidu liikmesriikide väga erinevad väärtused ning arusaamised õnnest. Grupid-klassid on kuningriigid, euroriigid, vanad liikmesriigid, ida jne.

Eesti tahab ju ise valida, kuhu gruppi ta kuulub, kuid paraku eksisteerib Euroopa Liidus tugev klassiühiskond (erinevad riigid kuuluvad erinevatesse klassidesse) ning ühest klassist teise minek on sama keeruline kui oma väärtuste muutmine.

Töörügamisest nii ja naa

Prantsusmaa presidendivalimiste suursoosik Nicolas Sarkozy peab Prantsuse poliitika kõige suuremaks ämbriks 35tunnist töönädalat ja ütleb, et see on kõige halvem viga, mida Prantsusmaa on kunagi teinud.

Õnne asemel – inimeste suurenenud vaba aeg – saabus rida sotsiaalseid probleeme, kuna inimesed ei ole osanud selle vaba ajaga midagi tarka peale hakata. Õnnelik ei olegi nii lihtne olla, kui esmapilgul tundub.

Eestlased on valinud töörügamise ja saavutanud päris häid tulemusi. Praegu on üle pika aja taas valikute ja otsuste tegemise aeg. Vabadus on, Euroopa Liit on, NATO on, no mida veel? Kas valime suuna ja hakkame lihtsalt minema või valime sihi ja rahuldume ainult selle saavutamisega?

Eestil on olnud õnne. Soome on Eesti kõige suurem õnn. Soome televisioon on kasvatanud üles põlvkonna, kes on teinud ilma kogu Ida-Euroopas. Vähemalt statistiliselt. Soome on eestlasi koolitanud raha teenima ja ka teenindama. Võib-olla õpime soomlaste eeskujul ka vanaduspõlve pidama, mine tea. Jumppa võib toredaks osutuda, kui temaga sina peale saada.

Kuid heaolu ei ole üheselt õnneks ümber arvutatav. Eriti materiaalne heaolu. Ja milles see õnn siis on? Õnn on töös, sest kui muud ei ole, on töörõõm. Õnn on isiklikus elus, sest kui muud ei ole, on vähemalt tore olla. Õnn on ühiskonnas, sest kui muud ei ole, on vähemalt põnev.