Erakondade maine kujundavad pätid ja kaabakad

Keskerakonda ja keskerakondliku Tallinna linnavalitsust on korruptsioonis süüdistatud kaua ja palju. IRL on sellele korduvalt üles ehitanud ka oma valimiskampaania. Väiksemaid ametnikke on süüdi mõistetud. Keskerakond on koerust ja krutskeid täis.

Loomulikult on patustamist juhtunud ka teistes erakondades. Rahvaliidu maadevahetused, reformierandlaste kunagised vägiteod Viimsis, IRLi elamisload jpm. Erakonnad tõmbavad ligi pätte ja kaabakaid, mis ei tähenda, et kõik erakonnad ainult pättidest ja kaabakatest koosnevadki. Ei koosne.

Käesolev skandaal on veidi teistsugune. Selle kajastamise mastaap ja ulatus oli esimestel päevadel sedavõrd intensiivne, et lämmatas kõik ülejäänud kaalukad uudised, mis tavaolukorras oleks tõsisemat tähelepanu pälvinud.

Avalikkuses jäi paljudele mulje, et nüüd on ikkagi “tehtud!” nagu Äripäev oma esilehel kirjutas. Ka keskerakondlased ise ei osanud kohe selget seisukohta võtta – ei julgenud või ei tahtnud. Tavaline jutt, et see on poliitiline rünnak, kõlbab enam valmiseelsel ajal. Praegu on aga valimised kaugel.

Avalikkus ootab sellisel puhul avameelset selgitust, mida reeglina ei tule. Edgar Savisaare “olen puhas nagu prillikivi” oli enamike jaoks eneseõigustus.

Prokurör Laura Vaigu poolt kaitsjate suunas teele pandud vale dokument muutis aga skandaali käiku. Keskerakond sai relvi, millega rünnata nii konkurente kui ka prokuratuuri ja kaitsepolitseid. Esmane kohmetus kadus.

Keskerakonna eripäraks on “toetus hoolimata mainest”. Nagu ka varasemate skandaalide puhul selgub peale tõsist meediasõda, et toetusportsent on sama või koguni parem. Rünnakud mobiliseerivad. Kui 2/3 ühiskonnast usub, et küll seal midagi oli, on toetajad sellele vaatamata lojaalsed ja leiavad, et jälle püüdsid enda meelest valged inimesed (loe: erakonnad) nende meelest mustadele inimestele (loe: erakondadele) ust näidata.

Keskerakond on skandaalidest õppinud – neid on olnud piisavalt palju. Esiteks nad teavad, et ülearu agaralt ei tasu kedagi ega midagi kaitsta. Tuleb võtta rahulikult. Teiseks – põgeneda ei tasu. Hoopis vastupidi. Kui varem tõmbus Edgar Savisaar mõneks ajaks avalikkusest eemale, siis nüüd tahab ta pressikonverentsi anda, kuigi ei lubata! Ja viskab eneseiroonilist naljagi: mind rünnatakse, kuna olen kahe jalaga poliitikas tagasi!

Sellise negatiivse meediatähelepanu all on kõige tähtsam infovoo suunamine endale soovitud suunas. Üksikutele uudistele või arvamustele ei ole mõtet tähelepanu pöörata. Praegu näib, et suunamisega ei saanud hakkama mitte Keskerakond, vaid prokuratuur. Küsimus ei ole ainult avalikuks saanud sisedokumendis, vaid ka juhtumi avalikuks tuleku järel antud sisutühjas pressikonverentsis. Selles oli vähe veenvust, tõsiseltvõetavust. Jutt, et ma ei saa teile midagi öelda, aga kõrge avaliku huvi tõttu siiski ütlen, on kummaline, kui kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed.

Ma olen kaugel arvamusest, et võimul või ainuvõimul olevad erakonnad või isikud ei ole ahvatlustele avatud. On. Kõik, kes saavad midagi omakasupüüdlikku teha, võivad sellega hakkama saada. (Aga ei pruugi.)

Kuid halb on alaline erakondadevaheline meediasõda, milles ei ole (piisavalt) materjali. See devalveerib nii riiki kui ka poliitikat. Kui prokuratuur, kaitsepolitsei ja kohus suudavad näidata, et kahtlustustel on alust, ei saa toimunut kirbutsirkuseks pidada. Kui aga peaks minema vastupidi, on iga järgnev analoogne juhtum veel enam naeruväärne kui senised. Uudisportaalide otseülekanded järgnevatelt läbiotsimistelt oleks juba päris uus tase. Tõeline tõsielusari, mille proovi me äsja nägime.

Üldse on Eestis selge trend, et avalik sektor korraldab meedia kaudu oma suhteid erinevate sihtrühmadega enam kui erasektor. Vajadusel ka manipuleerib, ründab, surub nurka. Avaliku huviga põhjendatakse meil ka iga imelikku tegu. Suundumus on sarnane riigikapitalismi vohamisele. Kui see energia, millega Eesti ehitab igavest riiki ja igavesi erakondi, oleks rakendatud erasektoris, ei oleks meil Soome põgenenud majanduspagulaste teemat võimalik arutada. Need inimesed elaks ja töötaks kodumaal.

Keskerakond on ehitanud igavest linna, Reformierakond igavest riiki. Keskerakonna stiil on olnud idalikum, Reformierakonna oma läänelikum. Edgar Savisaare ja Tallinna Sadama kahtlustusi seob siiski sõna “altkäemaks”. Vari on langenud mõlemale erakonnale.

Küsimusele, kas neid varje oleks saanud vältida, nt suhtekorralduslike meetoditega, on vastus selge: ei oleks. Ausat kuvandit saab omada siis, kui oledki aus ja sinu huvid kellegi omadega ei ristu. Poliitikas pole see võimalik – ausus on võimalik, kuid huvid ristuvad igal juhul. Järelikult – ükskõik, mida Keskerakond ka oleks rääkinud või veel räägib, vari jääb. See ei ole süü, vaid alaline kahtluse vari.

Sõltumata kahtlustustest. Mitte omade, vaid võõraste jaoks. Kumbagi poolt erakonna maine ei huvita – omasid ei koti, kui kehv see võõraste jaoks on, ning võõraid ei koti, kui hea see omade jaoks on. Kõik kestab edasi.