Andres Reimer: Eestit õnnistati Euroopa omapäraseima eelarvega

Soome langetab praegu kütuse ja õlle hinda. Miks läheneb Eesti kriisile ristivastupidisel viisil?

Eesti sai eelarve, mille loomine meenutas Gavin O’Connori filmi „Audiitor“ („The Accountant“), kus ettevõtte rahaasju selgitama kutsutud autistlik audiitor korraldas verise segaduse.

Valitsusliit põhjendab maksutõuse ja uute maksude kehtestamist väitega, justkui Eesti seisaks eelarve hiiglasliku defitsiidi ja hukatusliku valitsusvõla tõttu pankroti veerel. Superkangelased algatasid erakordse päästeoperatsiooni, ehkki arvudele otsa vaadates paistab, et appi pole vaja kellelegi tõtata.

Eestil on sisemajanduse koguproduktiga võrreldes Euroopa kõige väiksem valitsusvõlg, eelarvedefitsiit jääb märgatavalt alla liidu keskmise.

Riigieelarve seletuskirjale lisatud rahandusministri eessõnas toonitatakse, et tulusid ja kulusid tasakaalu viivad otsused tuleb teha kohe, juba selle eelarvega.

Mart Võrklaeva väljendatud kärsitus mõjub kummastavana, sest näiteks meie olulisim naaber Soome laseb eelarve puudujäägil samal ajal kasvada. Soome vähendab töötajate maksukoormust ja langetab kütuseaktsiisi. Teaduse ja hariduse rahastamine suureneb. Isegi õlu läheb odavamaks.

Muudatust põhjendavad soomlased sellega, et majandusolukord on üha keerulisemaks muutunud. Täpselt sama haiguse ravimiseks kasutatakse täiesti vastupidise toimega ravimit.

Riigivõla ja eelarvedefitsiidi kurjuse kehastusena kujutamine näib mõttetu ja seda isegi Eesti riigi mainekampaania seisukohalt. Ükski teine riik ei võta ette nn eelarvetasakaalu katsumust, sest keskendutakse ennekõike oma elanike heaolu tagamisele.

Võib-olla sihivad võimuliidu erakonnad eelarve tasakaalu fetišeerimisega eeloleval aastal toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi.

Poliitilise kampaania võitmiseks tuleb leida saatuslik ja kuri vastane ning see efektselt seljatada. Kui päriselus sellist deemonit pole, tuleb ta välja mõelda, nimetades ta näiteks abstraktseks kurjuseks.

Eelarvedefitsiit, mis väidetavalt terve Eesti ühe ampsuga alla kugistab, sobib justkui rusikas silmaauku. Eriti veel seetõttu, et eelarvedefitsiit tema vastu võitlejat mitte kuidagi ei ohusta, ei haava ega löö isegi vastu.

Euroopa institutsioonides võib karmi eelarvesõdalase maine mõnele üksikule tipp-poliitikule karjäärivõimaluse pakkuda.

Kukalt paneb kratsima Eesti riigieelarve ametlik juhtmõte, et üksnes hea majanduskasvuga eelarvetasakaaluni ei jõua, sest kasvava majandusega käivad käsikäes kasvavad kulud.

Majandust pärssiva eelarvepoliitika eelistamine vähendab Eesti konkurentsivõimet ja süvendab sotsiaal-majanduslikku mahajäämust.

Majanduskasvu juurte mürgitamine toob kaasa selle, et maksude tõstmisest hoolimata võib riigikassasse laekuda oodatust vähem makse, sest eksport kidub, ettevõtete müügiarvud kahanevad ning töötuse kasvades väheneb tulumaksu laekumine. Sellisel juhul oleme kaotanud nii soodsa majanduskeskkonna kui ka maksutulud.

Riigieelarvet, mille seletuskiri koosneb juba üksnes ligi 600 leheküljest, pole tavaline inimene suuteline paari päevaga sisukalt analüüsima. Vähemalt siis, kui ta pole selle koostamisse kaasatud. Seetõttu on usaldusel mahuka ja olulise dokumendi esitajate vastu erakordselt tähtis osa.

Avatuse ja usaldusväärsuse defitsiit osutus eelarve koostamise ajal hiiglaslikuks. Sisukate arutelude puudumise üle kurtsid kõik valitsuse sotsiaalpartnerid. Silm pigistati kinni selle ees, et meid ahistab kiire inflatsioon ja majanduslangus, mille ravimiseks ei pakuta midagi.

Riigikogus saavutatud enamus justkui tasalülitas valitsusliidu liikmete loomingulise potentsiaali, lastes esiplaanile tulla kõige nõrgematel külgedel.

Eesti 200 lähenemine sarnaneb külarätsepa stiiliga: teie räägite, millist ülikonda tahate, meie õmbleme valmis ja enne nööpide lisamist ütleme hinna. Sotsid mängivad õilsat teeröövlit, kes võtaksid igalt möödujalt vara ära ja jagaksid võrdselt laiali. Kuigi hinge jätaksid sisse. Reformierakond toimib nagu Gavin O’Connori loodud autistlik audiitor, kes asendas reaalsed inimsuhted omaloodud fantaasiamaailmaga.

Tavakodaniku jaoks pole 2024. aasta riigieelarve üksikasjalikul analüüsil suurt mõtet, sest igaüks peab hakkama kaaluma, kuidas isiklikus elus ots otsaga kokku saada.

Toit, riided, eluase, liikumine, laenud ja kõik muu kallinevad. Eestisse keegi investeerida ei taha ja tööturg kuivab kokku. Kohanemiseks jääb aega väga vähe, loodetavasti mitte liiga vähe.