Õpeta õppima – ülejäänu jääb ise külge!

Olen aastate jooksul koolitanud paljusid täiskasvanuid, kes on saanud aru, et nad teavad liiga vähe, et nad ei oska piisavalt seda, mida iga päev teevad – töötada, elada, armastada. Mida rohkem sa tead, seda rumalam sa (enda jaoks) oled.

Teadmis- ja oskusjanu on ainsad, mis mitte ainult ei aita meid elus edasi, vaid aitavad ka elus püsida. Mõnujanu hukatuslikkust ei taju me kunagi mõnu hetkel, kuid olud meie ümber võivad pööraselt kiiresti muutuda. Kui Vene tsaaririik kokku kukkus, jäid paljud pururikkad aadlikud puruvaeseks. Osa elasid suurema osa oma elust pärast hiilguse kadu. Haridus ja haritus säilitas neis väärikuse.

Olen alati imetlenud inimesi, kes suudavad pühenduda teadmiste ja oskuste omandamisele nii, nagu seda ootab neilt lapsevanem, kool, õpetaja, riiklik hariduspoliitika. Ma ei ole seda kunagi suutnud.

Uudishimulikkus on suunanud mind avastama üha uusi ja uusi asju, olen (nagu väga paljud teisedki) loonud oma sõltumatu õppimismudeli, mille põhiosa on teadmiste omandamine selle järgi, mis mind parajasti kõige rohkem huvitab. Püsivalt. „Mul ei ole ühtegi erilist annet. Ma olen lihtsalt uudishimulik,” ütles Albert Einstein, ja ma armastan seda mõtet.

Laps õppigu seda, mis talle meeldib!

Ka paljusid lapsi huvitab hoopis rohkem mõni arvutimäng kui mõne õpitüki tegemine. Mida siis sellise „paha” lapsega teha – kuidas teda õpetada? Kas seda üldse on vaja? Nagu enamik haigusi on iseparanevad, võib juhtuda, et suur osa lastest õpib samuti ise – seda, mis neile meeldib, mida nad huvitavaks peavad.

Miks me arvame, et meie teame paremini, mida nii lastel kui ka täiskasvanutel vaja õppida on? Ei teagi. Lapsed õpivad kognitiivselt sedavõrd palju, et enamik olulisest jääb neile külge isegi siis, kui nad ühtegi erilist pingutust ei tee.

Parim näide on esmane keeleõpe väikelapseeas. Oskus ei kao meist ka täiskasvanuna, kui me teda ise vägivaldselt ei tapa. Lastelt ei tasu nõuda seda, mida nad teha ei taha, vaid seda, mida nad väga tahavad. Sellised asjad on olemas, need tuleb lihtsalt üles leida. Kui lapsed mõistavad, et see on neile kasulik, õpivad nad mängleva kergusega ka väga keerulisi ja pingutust nõudvaid aineid – näiteks eesti keelt.

Kooli põhiülesanne ei ole mitte last targemaks muuta, vaid teha talle selgeks, kui rumal ta on. Mina sain seda enda kohta teada liiga hilja. Ma loen ja kirjutan viimased 20 aastat selgelt liiga palju. Miks? Mitte ainult töö pärast, vaid väga palju ka põhjusel, et tahaksin olla igal järgneval päeval palju targem, kui olin eelneval. Esmalt on minu töö alaline õppimine, seejärel ka muu.

Elu on liiga lühike, et kõike teada ja osata

Elatud 42 aastaga olen ületanud eestimaalaste keskmise vanuse, mis on täna 40,9 (oleme vana rahvas, maailma rekord on siiski monacolaste käes – 50,5). Mõistan, et kõike seda, mida tahaksin elu jooksul õppida, ma ei jõua. Enne lõpetavad mu rakud uuenemise, mis juhtub hiljemalt 120. eluaastaks.

Seepärast tuleb õppimisel teha valikuid. Väga palju. Detailiteadmiste vajadus on siiski väiksem kui üldteadmiste ja sünteesimis- ning analüüsivõime oma. „Ära kunagi jäta meelde asju, mida saad vaadata raamatutest” – kui veel kord Einsteinile viidata. Siin on põhiline põhjus, miks ma lastele kunagi midagi kodus õppida ei jätaks. Me peame õpetama neid iseseisvalt õppima kuni oodatava eluea viimase piirini, kuid mitte kontrollima, kas nad seda teevad. Kui ei tee, on ise lollid. Ja jäävad selleks. Julm? Pigem liiga aus.

Ühest küljest olen ma alati oodanud oma kolmelt lapselt rohkem, kui nad on suutnud saavutada. Ma ei ole oodanud palju. Et kõik oleks iseseisvalt õpitud, et nad vastutaksid ise oma õpitulemuste eest. Ma rahuldun vähesega, kuid neile on seda justkui palju. Ikka on midagi tegemata ning segavaid huvisid, mis tähelepanu kõrvale viivad, märkimisväärselt.

Koduse õpetajana olen aga selgelt läbikukkunud. Kui lähtuda sellest, mida ühiskond normiks peab. Ometi tundub mulle, et laps õpibki kõige rohkem siis, kui latt on piisavalt kõrgel – nii et selle ületamiseks peab korralikult pingutama ning enamasti ajab ta selle maha. Sooritus peab olema ainukordne, unikaalne, et sellest tõeliselt rõõmu tunda.

Uuringud on näidanud, et koolitükid peavad olema igale lapsele jõukohaselt rasked.

Mida võimekam laps, seda raskemaid ülesandeid ta vajab. Kõrgushüpe on kohane näide. Kui ikka kohe üle hüppad, sa ei arene. Liiga kerge elu frustreerib. Koolistress on õppijale kasulik. Range õpetaja võib tulla kasuks, kuid väga palju sõltub inimtüübist ja isikuomadustest. Iga last tuleb kohelda individuaalselt.

Pidev eksamipalavik ravib tühja pead

Minu lähemad sõbrad teavad, et ükski meie koosviibimine ei möödu ilma põhjaliku värskete teadmiste kontrollita. Iga tõsisem kohtumine on eksam. Mulle meeldib inimesi rabada üllatavate faktidega, mis näitavad nende (või ka minu, sest „piinamine” on vastastikune) üldteadmiste totaalset piiratust.

Küsimusele, kumb on suurem, kas Venemaa või Vaikne ookean, olen saanud mitmeid valesid vastuseid. Veel valemad on vastused, kui küsida, kui palju. Eesti saarte esikümme õiges järjekorras on eriti lustakas küsimus. Nt mis on Eesti suuruselt viies saar? Ja kui palju Eestis saari on (kuni 225-ga eksimisel võib vastuse õigeks lugeda)? Geograafiaõpetajadki on jäänud jänni.

Kui Soome saarte arvu küsida, on vastus enamasti puhas kaks. Suurusjärgu viga. Need on mõned lihtsad näited, kuid moraal on üks – me saame hoida alalises õppimises ja oskuste omandamises kogu oma tutvusringkonda, kui oleme piisavalt õpijanused. Analoogseid eksamid teen alati ka koolitades. Küsimused on tavaliselt teemakohased ning vastused ootamatud. Nii jääb rohkem meelde.

Elu on ju mäng. Selle mõtte peale olen saanud ka pahandada, et ega ma teda liiga kergelt ei võta. Ei. Ta on nagu kabe. Temas on palju loomingulisust, kombineerimisvajadust, ülekavaldamist (olgu õpetaja või õpilase), triumfi. Õppimine on mänguoskuse arendamine ning teooriateadmiste kinnistamine.

Teooriast on palju kasu, kuid laual ei pruugi tulla kunagi selline seis, nagu teooria ette nägi. Siis on vaja hiilata loomuliku vaimse võimekusega. Seda ei saa pähe tuupida, saab ainult arendada. Kõige tähtsam on õpetada lapsi õppima. Kuni surmani. Ülejäänu ei ole enam meie, õpetajate, lastevanemate, kooli või isegi ministri kätes. Iga laps on ise oma saatuse sepp ning oma õnne valaja. Jaa, jaa, jaa!