Janek Mäggi: prints Harry endale ei halastanud – ja sai kangelaseks!

Harry on kindlasti õnnelik, et vanaema on surnud – kui vanaema elaks, virutaks iga normaalne vanaema sellise tembu eest poisile kepiga vastu tagumikku, nii et see eluks ajaks meelde jääks.

Prints Harry on teinud täpselt seda, mida rahvas temalt ootab: rääkinud asju, mida rääkida ei sobi; teinud tegusid, mida võiks häbeneda; pakkunud inimestele võimalust teda majanduslikult toetada. Maalima õnnetuima inimese pihtimust tahavad lugeda miljonid. Eriti siis, kui see kõige õnnetum inimene on maailma ühe mõjukaima perekonna liige ja sugugi mitte tagavara-, vaid esivarainimene.

„Spare“ ei ole raamat, see on sündmus, mis näitab eeskuju – kuidas saada kuulsaks ja rikkaks, kuidas vahetada oma elu eduks. Harry kahvatu vend peab leppima sellega, mida eelmised põlvkonnad on talle jätnud, kuid Harry teenib ise raha – teeb tööd ja saab selle eest õiglast kompensatsiooni.

Enamik Euroopa kuninglike perekondade liikmeid elavad pööraselt igavat ja üksluist elu, vähemalt lasevad nad seda niiviisi välja paista. Eks nad seksivad ka suvaliste inimestega; tapavad neid, kes sooviks tappa neid; alandavad oma nooremaid vendi ja õdesid sellega, et topivad nende nina koerakaussi, kuid nad ei taha ega ei julge sellest avalikult rääkida – sest nii võivad nad kaotada oma privileegid. Harry teab, et tema hind on kõrgem, kui see paistab tema kurjale isale ja uhkele vennale.

Harry on kindlasti õnnelik, et vanaema on surnud – kui vanaema elaks, virutaks iga normaalne vanaema sellise tembu eest poisile kepiga vastu tagumikku, nii et see eluks ajaks meelde jääks. Vanaema elas selleks, et troon püsiks. Harry sellele ei mõtle, see ei ole tema probleem. Tema probleem on varumehe sündroom, ta ei taha seda taluda ja kannatada. Ta tahab olla kuningas, milleks ta ongi juba saanud – meelelahutuskuningaks.

Miks inimesed tahavad lugeda, kellega ja millal kuulsused vahekorda astuvad, keda petavad või peksavad, keda ja miks solvavad või lausa mõnitavad? Sest enamik inimesi ei ela sugugi täiuslikku elu. Harry kirjeldab tavalise inimene tavalist elu ja üllatab maailma sellega, et ole sa nii kuulus, rikas või mõjukas kui tahes, sind jälitavad kõikjal surm, pettumus ja palju halbu inimesi, kes sind alalõpmata välja vihastavad.

Vaieldamatult on Harry suhtekorraldusgeenius, inimene, kes läheb juba praegu inimestele rohkem korda, kui kogu kuninglik perekond kokku. Iga tema sõna on kuld. Mitte keegi tema raamatu kangelastest ei saa end mitte kuidagi kaitsta. Nende vastulaused ei huvitagi kedagi.

Nukud, kellega Harry mängib, on elutud – kui Harry tõmbab niite, tõstab isa käed üles, vend noogutab peaga, vennanaine tantsib ja keerutab. Harry on etenduse ainus elus inimene, näitleja ja lavastaja, tema otsustab, millal keegi saab midagi öelda või teha. Ta on töökas ja usutav.

Harry isa tahaks talle küll püksirihma anda, pärandusest ilma jätta või temaga enam mitte kunagi tegemist teha, kuid seda ta ei saa ega suuda. Vanemate saatus on kord see, et laste sündides tahavad nad neile enamasti parimat, kuid nad ei tea, et selle parima valivad lapsed ise.

Nad võivad pingutustest hoolimata vanemate meelest armuda valedesse inimestesse, neil võivad tekkida väga keskpärased või koguni halvad sõbrad, nad võivad hävitada kõik, mis on vanematele kallis isegi siis, kui vanemad ei ole teinud neile mitte midagi halba. Laste geenid võivad pärineda suguseltsi kõige mustematelt lammastelt ja selliseid lambaid jagub igasse perekonda.

Kommentaatorid on hitt-teost „Spare“ nimetanud paljastavaks. Esmapilgul tundub, et Harry ei suutnud siiski maailma üllatada mitte millegi muuga kui sellega, et ta oli valmis (korraliku raha eest) oma nime all maha müüma kuningliku perekonna saladused. See-eest oli selle sisu niikuinii etteaimatav ja sugugi mitte rabav: viletsad perekonnasisesed suhted, kõrgliigast tulenevad pinged, odav seksuaalelu (algus), kuulsussõltuvus, rahahimu – kõik see, milline on valdava osa maailma inimeste elu, mida kõik häbenevad, kuid millega siiski lepivad.

Kindlasti on tore, et Harry oma raamatu välja andis, kuigi kõrvalise abiga ja veidi üle võlli turunduskampaania saatel. Nüüdisajal peetakse närusteks filme, lavastusi ja raamatuid, mille lõpptulemusel saavad kõik õnnelikuks. Mida õnnetum on lõpp, seda õnnelikumaks saavad vaatajad, kuulajad ja lugejad. Tegelaste saatus neile korda ei lähe. Harry endale ei halastanud ja seetõttu on ta kogu maailma jaoks kangelane.