RIIK EI OLE MINA

Kirjutasin ajakirjanikuna kümnetest ettevõtjatest, kelle ärid läksid hapuks, ning edasi toimetasid nad enam-vähem samasuguse skeemi järgi – töötajad jäid palgata, maksud maksmata, võlausaldajad rahata ning varad kanditi uude firmasse. Osavamad skeemitajad pääsesid suhtlusest prokuröridega, sellal kui mõned tegid ka vigu ja astusid kohtu ette.
 

Inimene oleks loll, kui ta ei suudaks endale põhjendada, miks ta käitub nii, nagu ta parajasti teeb. Üks võimalus on taguda endale vastu rinda ning teatada, et kas te kujutate ette, kui palju makse ma olen riigile juba maksnud ja kui paljudele tööd andnud! Seega on mul nüüd moraalne õigus käituda, nagu parajasti kasulikum on. Siin jääb paraku vastuseta küsimus, milles ikkagi on süüdi heausksed võlausaldajad, keda ninapidi veeti? Või töötajad?

Läinudkolmapäevane ETV «Pealtnägija» kõneles sellest, kuidas riigile kuulunud Estonian Airist sai üleöö uus, samuti riigile kuuluv Nordic Aviation Group ehk Nordica. Kõlab nagu perfektne kantimine – südaööl üks firma lõpetas ja seejärel juba uus alustas. Ühest riigiettevõttest sai lihtsalt teine, võlgu jäi pankrotipessa saja miljoni euro ringis ja 58 töötajal saamata ligi 1,7 miljonit eurot. Endised Estonian Airi töötajad andsid nüüd Nordica kohtusse ja loodavad, et riigi poolt hoolega plaanitud skeemis on augud, mis panevad uue firma vanade võlgade eest vastutama. Inimesed tahavad oma palka kätte saada! Kui kohus peaks leidma, et toimus ettevõtte üleminek, saadab neid edu.

Riik valmistus Estonian Airi pankrotiks pikalt ja hoolega, peaasi, et toimuv oleks juriidiliselt korrektne. Minu jaoks tekitab aga toimunu küsimuse, millist eeskuju annab Eesti riik oma sellise tegevusega kõigile maksumaksjatele ja ettevõtjatele. Loomulikult on sellegi ülemineku puhul loll see poliitik, kes ei suuda leida toimunule häid põhjendusi. Reisijad oli vaja koju tuua, Eesti pidi säilitama oma lennuühendused välismaailmaga ja kõik need muud jutud, mida kuulsime juba siis, kui Andrus Ansip ja Juhan Parts otsustasid matta Estonian Airi 85 miljonit eurot ebaseaduslikku riigiabi.

Isegi kui Estonian Airi üleminek Nordicaks on juriidiliselt korrektne, on töötajatele võlgu jäämine ja muu sellega kaasnenu sisuliselt sügavalt ebaeetiline käik, mida ei õigusta ükskõik milline demagoogia. Kõige hullem on aga see, et riigi käitumine seoses Estonian Airiga on kõige kahjulikum talle endale.

Sellega seab riik end taas kord kõrgemale oma kodanikest, näidates neile, et võib endale lubada kõike seda, mida nemad ei või. Ajakirjanikud kuulevad aga nüüd ja tulevikus kõikvõimalike kantimismeistrite retoorilisi küsimusi, et kui riik võib, siis miks mina ei tohi. Kas maksu- ja tolliamet, kes on tavalise inimese maamaksuvõla tekkimise korral erakordselt kiire ja karm, käitub sama konkreetselt ka riigiga, kes iseendale võlgu jääb?

Kui keegi tuleb nüüd mulle ütlema, et ise sa oled osa sellisest riigist, siis vaidlen vastu ja ütlen, et mina ei soovi ennast sellise riigiga samastada – pean ennast eetilisemaks riigist, mis lubab endale säärast käitumist.

Riigi jaoks ei saa olla miski ohtlikum kui see, et inimesed hakkavadki ennast temast väljapoole asetama ja võõranduma.

Juba mõnda aega on vandenõuteoreetikud levitanud seisukohta, et prokuratuur ja kohus on võimu poole kaldu, rääkimata muudest riigiasutustest, kes vaatavad teiste omasuguste tegematajätmistele läbi sõrmede. Mulle tundub, et selliste väidete hulk on viimasel ajal suurenenud, mis on omakorda ohtlik õigussüsteemile. Loodan südamest, et kõik need väitjad eksivad.