Janek Mäggi: õigustatud rikka- ja vaeseviha

Töötad, töötad, orjad, orjad, kuni oled surnud - ja kasu pole midagi.

Kui Euroopa Liitu vaadelda iseseisva riigina, on ta maalilma kõige suurem ja mõjukam majandus. Tervikuna on Euroopa Liidu majandus suurem kui USA oma, moodustades 25,5% ning koos USAga 47% kogu maailma majandusest. Need faktid näitavad euroerutuse peamist põhjust – mastaapsust.

Saksamaa on maailma suurima majandusruumi süda. Sakslased on suurrahvas. Nende Teisele Maailmasõjale järgnenud töö on üles ehitanud riigi, mis on majanduslikult Euroopa võimsaim ning mis omab olulist kohta kogu maailmas, olles suuruselt neljas majandus USA, Hiina ja Jaapani järel.

Inimese süda ei puhka kunagi. Nii ei saa puhata ka Saksamaa. Ta on valinud Euroopa majandusliku vallutamise tee. Tehased huugavad päeval ja ööl. Majanduse reaalkasv on sakslaste jaoks ainus mõõdupuu, millega tulemuslikkust hinnata. Nad eelistavad peale kolmanda riigi läbikukkumist raha võimu. Kuigi nüüd on selgumas, et liigne ahnus võib ka seekord minna kalliks maksma. Õigemini ongi juba läinud.

Riiki võib võrrelda perekonnaga. On aegu, kus pereisa teenib hästi, saab preemiat – pere reisib ning õitseb. Kuid on ka selliseid aegu, kus lisaks isale kaotab töö ka ema ning perekonda ähvardab kodust välja tõstmine. Saksamaast 12 korda väiksema majandusega Kreekat, pere kõige väetimat venda, just selline olukord ähvardab.

Mina jätaks võlad maksmata

Kreeklastel on õigus kaaluda, kas nad soovivad võlgu tagasi maksta või mitte. Minu isiklik arvamus on, et kuna võlad on ebamõistlikult suured, ei ole kreeklastel mõtet võlgu tagasi maksta. Töötad, töötad, orjad, orjad, kuni oled surnud ja kasu pole midagi. Väiksed võlad on alati tark ära maksta, kuid Viioli-sarnaste korral mitte.

Olen mitmele võlgadesse sattunud inimesele soovitanud eraisiku pankrotti – viie aastaga võlast priiks. Võlgade tekkimises on alati süüdi ka võlausaldaja. Saksamaal kehtibki seadus, mille kohaselt võlgniku maksejõuetuses on mitmetel juhtudel süüdi just võlausaldaja. Kreeklasetega ei juhtu peale pankrotti (võlgade mitte tagasi maksmist ja uue lehe keeramist) mitte midagi. Viis aastat on äri teha raskem ja supp lahjem, kuid n-ö äriusaldus tekib taas väga kiiresti – sest on ju vaja müüa, müüa, müüa. Sakslaste (erasektori) ahnus taastub kiiremini, kui vihm suudab asfaldil kuivada.

Saksamaa on kindlasti üks olulisemad süüdlasi Kreeka võlgadesse sattumisel. Saksa pangad on andnud vastutustundetult laene juurde, mis on finantsprobleeme ainult suurendanud. Võlgades inimesele ei tohi raha anda. See ainult suurendab hädasid.

Täiendavate laenud andmisel ja n-ö Kreeka päästmisel on sakslastel olnud üks, erakordselt omakasupüüdlik motiiv – jagada Kreeka pankrotiga kaasnevaid laenukahjumeid teiste euroala riikide, sh Eestiga. Euroga liitumine oli justkui tore – me saime, mis tahtsime – stabiilse “Saksa marga”. Kuid me saime ka kohustuse kanda meist 162 korda (sic!) suurema majanduse äririske. Ning see uus “Saksa mark” ei ole ka enam päris see õige, vaid ca viiendiku võrra lahjem kraam (nii kaotas väärtust ka kroon, mida me ekslikult devalveerumatuks pidasime).
Bloomberg Businessweek märgib, et küsimus on selles, kas Saksmaa liidrid tunnevad kohustust rahaliidu päästmise ees ning lähtuvad kõigi euroala riikide pikaajalistest huvidest või mitte. “Me pole optimistlikud, kuid meile meeldiks väga, et me eksime,” seisab eurokriisist rääkivas kommentaaris.

Kreeka hädad olid teada enne eurot

Ajaloolise tõe huvides olgu märgitud, et 1996. aastal ajakirjanikuna Euroopa Keskpanka külastades olid tolle juhid väga murelikud, kas Kreeka ja Itaalia sobivad rahaliitu või mitte ning üldine arvamus oli, et ei sobi, kuna nad ei suuda kriteeriumitele vastata. See, kuidas ka Eesti ennast euroliitu astumiseks “rannavormi” ajas, ei olnud ka Itaalia ja Kreeka jaoks parim viis ühisrahaga liitumiseks.

Kuigi mitmed Eesti riigijuhid väidavad, et Eesti on “edukas tänu oma peaga mõtlemisele”, on tõde selles, et Eesti ei ole kunagi oma peaga mõelnud, vaid teinud nagu hiiglased ütlevad või ees teevad. Minu Valgamaa talupidajast vanaisa Osvald (1915-1997) ütles ikka: “Iks tuu üits sakste tallalakmine ikke om!”

Praegu on euroala peamiseks probleemiks see, et piltlikult öeldes ei saa Missos elada samade reeglite järgi mis Tallinnas – Saksamaa reeglid on rasked ja kohati ka ebasobivad nii Eesti kui Kreeka jaoks. Kui Missosse ehitada sama suured hotellid kui on Tallinnas (ja neid kergekäeliselt finantseerida), siis on üsna rumal süüdistada (ainult) missolasi selles, et nende tuttuued hotellid on pooltühjad.

Laenude mahakirjutamine on äriprotsessi normaalne osa – tahad teenida, võtad riski. Kui tahad teenida kellegi teise arvelt, siis varem või hiljem avastad, et ta võib sellest ära tüdida. Meilgi taevani kiidetud ekspordimajandus ei ole muud, kui teiste riikide majanduslik annekteerimine, mis sakslastel üsna hästi käpas on.

Kui sakslased müüvad oma kaupu kreeklastele, siis nad võtavad neilt ära nii raha kui töö. Ja rikastuvad nende arvelt. Kuna kreeklased sellest kohe aru ei saanud, siis nad võtsid sakslastelt veel laenu järjest juurde, et maksta kaupade ja töö eest, mida nad oleks võinud/pidanud ise tootma ja tegema.

Muidugi on tore, kui talumees saab oma kaupu müüa ja teenida raha, et ära elada. Või kui ta toodab kõik omale toiduks ja eluks vajaliku ise, on samuti kõik hästi. Kui ta aga ei suuda ise niipalju väärtust luua, et omal hinge sees hoida, on kuri karjas. Kuri on karjas ka siis, kui ta loob väärtust teiste arvelt.

Rikkaviha on ühtviisi õigustatud nagu vaeseviha ja vastupidi. Rikkad (sakslased) on süüdi selles, et nad on kasuahned ning koorivad vaestelt hinges püsimise eest seitse nahka. Vaesed (kreeklased) on süüdi selles, et nad sügavad ennast siit ja sealt, ega viitsi tööd teha – teenida teiste arvelt.

Tark vaene ei maksa laene tagasi. Tark rikas lakub oma haavad ise, mis ta ahnuse tõttu sai, mitte ei määri neid teistele, näiteks meile kaela. Ning tark eestlane mõtleb päriselt ka oma peaga, mitte ei ole sakste tallalakkuja, et kuuluda klubisse.