Sirli Ojaste, "Liiga pikk, liiga paks ja ennast täis"

Rein Põdra uus romaan “Eike” on väga sisutihe. Seda igas mõttes: infot tegelaste, nende elude ja suhete kohta on väga palju. Faktide külluse ja täpsuse poolest küündib romaan lausa kroonika mõõtudesse. Vahelepõiked, meenutused, eri ajastute sidumine on muutunud ka autorile endale pisut ülejõukäivaks ning ta on olnud sunnitud appi võtma moodsa aja tehnika võimalused. Raamatu tekst on kolmes erinevas kirjas: tavaline, õhuke kursiivkiri ja tavaline paksendatud kiri. Iga šrift on eri kõneleja või ajastu tekst ning peaks lugejat romaani lugemisel ja jälgimisel abistama. Ometi tekitas see vastupidise reaktsiooni – ajas vihale. Autor alahindab lugejat ega usu, et ta on ise võimeline taipama, kes ja millisest ajast räägib. Või siis ei saa ka autor ise oma keeruliseks kirjutatud loost muidu aru.

Tõsi, see lugu on, nagu tõeline elugi, väga läbi põimunud eri tegelastest, sündmustest, aegadest. Kuid see ei ole esimene ega viimane säärane mastaapne ja samas väga eluline romaan, mis üritab elu edasi anda nii tõetruult kui võimalik, sealjuures ühtegi pisiasja hülgamata. Seepärast on teada, et on võimalik ka paremini. On võimalik kirjutada väga detailset romaani ja väga hästi. Aga Rein Põdra laused on pikad, kohmakad, kunstlikult konstrueeritud ja tavatute sõbadega “vürtsitatud”. Sisutu või siis ka teinekord vastupidi – ülimalt sisutihe ilutsemine. Lugeda on neid ebamugav ja filoloogil täiesti ebailukirjanduslik. Iga pika ja lohiseva lause juures tekib tahtmine seda mugavamaks ja sujuvamaks toimetada.

“Ja kuna romaan on kõige mahukam ¾anr ning talt ei saa igal hetkel nõuda novelli tihedust, intensiivsust, ka mitte pidevat ekstraheeritud lauset, mis hakkaks lugejat lõpuks nii väsitama, et ta lakkaks sind lugemast. Ma tahan sellega öelda, et romaanis peab olema aeg-ajalt kohti, mida võiks nimetada vabakäigujooksuks (jalgrattasõidu analoog, te ju kogu aeg ei sõtku pedaale!).” Nii ütleb autor raamatus romaani¾anri kohta. Kahjuks ei suuda ta ise neid lihtsaid nõuandeid täita: pidev ekstraheeritus “Eikes” on tõesti väljakannatamatu ning vabakäigujooksud on liiga lõdvaks lastud. Üleliigseid fakte ja meenutusi, mis ei tee romaani paremaks, on liiga palju, et raamatu 500-leheküljeline ebaküps eksistents õigustatud oleks.