Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Vääname tööandja käsi?"

309
31.03.09, Õhtuleht, Janek Mäggi: "Vääname tööandja käsi?" Tööandja ei ole tont, kes meeleheitlikult üritab töövõtjatelt seitset nahka koorida.

Eestis valitseb tondimajandus. Aasta algul, kui kõik ajalehed kirjutasid, raadiod rääkisid ja telekanalid näitasid, kuidas riigieelarvest 8 miljardit krooni muudkui lõigati ja lõigati ja lõpuks ka maha lõigati, ei julgenud enamik ettevõtteid/ettevõtjaid midagi teha.
Istuti ristis kätega ja mõeldi, kas tegemist on sõjaajaga või mis. Praeguseks on kurvameelsus lahtunud ja vaikselt hakkame jälle tööd tegema. Lahe.
Kuid nüüd laastab eestimaalaste moraali tööpuuduse tont. Ajalehed on täis arvamusi, et varsti on meil 100 000 töötut. Mõõdukas hirmutamine käib ja see sööb aju. Töötajatel on närvid läbi, sest äkki lastakse lahti just tema?
Kes ravib hirmu püüdlikkuse, kes pugemisega. Sest ema on juba tööta, õde ka, mis siis veel minust saab! Ühe suure ettevõtte juht tutvustas hiljuti, kuidas ta personalikulusid oma firmas kontrolli all hoiab: kes kellegi tööle võtab, saab kinga.

Mida eelmine ülemus sinust arvab?

Kindlustunde saamiseks on aga veel kolmaski viis – see on tööandja käte väänamine. Üks juht selgitas, et ta ei saa oma ettevõttes enam nõupidamisigi pidada, sest üks frustreeritud töötaja kaebab iga asja peale, mis talle ei meeldi, kõikjale, kuhu vaja ning korduvad katsed teda vallandada on lõppenud fiaskoga. Ikka tuli ta tööle ja tee mis teed. Nüüdseks on nende teed siiski lahku läinud.
Enda töömehepõlve ajal olen märganud, et pikaajalist edukat karjääri saavad inimesed teha vaid siis, kui nad suhtuvad oma tööandjasse lugupidamisega. Sellel, kes eelmisest kohast skandaaliga lahkunud, on väga raske uut tööd leida.
Töövõtja, kes töövestlusel eelmist tööandjat sarjab, ei satu suure tõenäosusega väljavalitute hulka. «Kui ta räägib mulle oma eelmist ülemust-tööandjat taga, siis ta räägib sama kunagi ka minu kohta,» on põhiargument. Para-grahvidega võib vehkida küll, kuid raha ei ole sugugi ainuke kapital, mida inimene koguma peab.
Kui (eriti veel uutes oludes) keegi kedagi tahab tööle võtta, teeb ta eelnevalt põhjaliku taustauuringu. Sealhulgas helistab eelmisele ülemusele, kui see on talle teada ning usaldusväärne. Sellest telefonikõnest võib sündida otsus, kas olete saanud endale uue väljakutse või sellest ilma jäänud.
Ma usun, et iga tööandja tahab alati oma töötajatele parimat. Üks palkasid langetama pidanud suurfirma juht rääkis, et pidas pikka siseheitlust, kas langetada ja kuidas. Igasuguste negatiivsete uudiste teatamine võib olla oluliselt raskem ja vastikum, kui nendest teada saamine.
Tark tööandja hoiab oma kollektiivi ja mõistab, et koondamine on kõige kehvem valik – sest paljude ettevõtete puhul tähendab see kasumiteenimise võime langust või koguni kaotust. Teine valik on kulusid kokku tõmmata igalt poolt, kuid see nõuab töötajatelt mõistmist ja edasiminekusoovi. Uus töölepinguseadus ei ole sugugi nii mustvalgelt tööandja päästerõngas, kui see ametiühingutegelaste juttu kuulates võib tunduda. Et juulist saavad kõik ebasoovitavad isikud 2 kuu raha pihku ja side lõpp. Justkui tööandjate põhihuvi on organisatsioonid kokku tõmmata ja töötajatest vabaneda.
Tegelikult on lugu hoopis vastupidi. Kõik ettevõtted tahavad areneda ja kasvada. Isegi halbade majandusolude kiuste. Kuid selleks on vaja inimesi, kelle eesmärk on luua uusi väärtusi – endale ja ettevõttele. Ainus võimalus on mõlemapoolne koostöötahe.
Paar aastat tagasi arutati Eesti ettevõtetes, kuidas inimesi kinni hoida. Nüüd tuleb mõnes firmas arutada, kuidas osast (olude sunnil) vabaneda. Kuid enamikus mõeldakse, kuidas teha nii, et ettevõte jääks ellu ning inimestel oleks huvi, soov ja motivatsioon tööd teha. Paljudes ärivaldkondades on see võimalik.

Mida rohkem töökäsi, seda parem

Stopperiga tööaja mõõtmine kedagi paremini tööle ei pane. Kuid rusikaga tööandja nina ees teemal «minu õigused» vehkimine kellegi karjääriredelile lisapulka ei pane. Sest tark tööandja püüab teha kõik, et töötaja saaks ja tahaks anda endast töö juures maksimumi. Selleks ei ole mõtet kunstlikult lisastressi tekitada.
Tööandja ei ole tont, kes meeleheitlikult üritab töövõtjatelt seitset nahka koorida. Seepärast ei tasu teda ka sellena kujutada. Muidu juhtub nagu 8 miljardiga aasta alguses – mida rohkem sellest räägiti, seda hullemaks see muutus.