Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Arvamus: "Mõõdukas töötus ravib meid"

302
09.03.09, Õhtuleht, Arvamus: "Mõõdukas töötus ravib meid" Valdavas osas jäävad paraku töötuks laisemad, saamatumad, rumalamad, vastuolulisemad, ebalojaalsemad, mässumeelsemad, ahnemad, uhked jne.

Igal ajal on oma laul, mis kannab väärtusi, millesse inimesed usuvad. Praegu usume sellesse, et kui tulusid ei ole, tuleb vähendada kulusid. Buumi ajal mõtlesime ainult sellele, kuidas tulusid suurendada. Ja kui kõik laulavad ühte laulu, siis on tulemuseks see, et peale palkade vähenemise jääb ka palju inimesi tööta.
Majanduskeskkonnale on mõõdukas töötus muidugi pigem hea. Kõik inimesed lihtsalt ei ole tublid, püüdlikud ja heade isikuomadustega. Igas ettevõttes või organisatsioonis on keegi laisk, keegi intrigant, keegi, kes töötab ettevõtte huvidele vastu. Edukad firmad on aga need, kus enamik töötajaid on oma tööandja fännid.

Töö maksab nüüdsest palju vähem

Viimasel ajal olen ettevõttejuhtide suust sageli kuulnud mõtet: «Kapitalism, mis teha.» Selle lausega põhjendavad nad palkade vähendamist ja töökohtade kaotamist. Neil on õigus. Ainus viis efektiivsust suurendada on maksta inimestele nii vähe kui võimalik. Ettevõtlus pole sotsiaalabi, see on rohkem riigi ülesanne.
Riigiisad on aastaid imetlenud varasemat suurt majanduskasvu, mõistmata, et sellel olid ka teatavad negatiivsed küljed. Kui Saksamaal tõusis eriti heade töötajate palk heal juhul 2% aastas, siis meil 20%. Tekkis püramiidskeem, mis nüüd on kokku kukkunud.
Riigikassa sai lisakroone, aga tootlikkus kasvas pigem hinnatõusu kui efektiivsuse kasvu arvelt – et keegi tegi ühe tooli asemel kaks tooli päevas. Tulemuseks on, et nüüd võid teha ka kaks tooli päevas, aga keegi lihtsalt ei taha neid osta. Siis, kui maja põleb, ei saa remonti enam teha, siis tuleb tuld kustutada.

Töötuse kasvust oleme palju õppinud. Esiteks seda, et palgatöö ei pruugi sugugi nii stabiilne olla – võid hundipassi saada, ettevõte võib pankrotti minna, rääkimata sellest, et palk võib kasvamise asemel hoopiski kahaneda.
Teiseks oleme õppinud seda, et äri on risk, ja ettevõte, mis ei suuda isegi buumi ajal olla kasumlik, sureb varem või hiljem. Töötaja võib käia ja nõuda iga paari kuu tagant palka juurde, kuid tööandja, kes niisugusele survele järele annab, on loll mis loll. Isegi buumi ajal on alati keegi, kes suudab sama töö väiksema raha eest peaaegu sama hästi ära teha.
Praegu on tore aeg, kus endised 30 000-kroonise palgaga inimesed lastakse lahti. Asemele võetakse 15 000-krooniga endine 20 000ne, kes on pööraselt rahul, et üldse tööd sai. Töötuse kasv toob keskmise palga alla.

Väärtuste loomine tagab elujõu

Kuigi töötajad nurisevad, et kui palk väheneb, peaks lühenema ka tööaeg, on tõde selles, et meie töö on uues olukorras palju vähem väärt. Selleks, et teenida sama kogus raha kui möödunud või ülemöödunud aastal, peame sõltuvalt valdkonnast tegema kolmandiku kuni poole võrra rohkem tööd.
Tööpuudus muudab töökohad väärtuslikumaks. Enam ei ole nii, et kui 2000 krooni palka juurde ei saa, siis lähen ära. Võib ära minna küll, aga uus töökoht võib õnne korral 2000 krooni võrra suurema palga juures asuda mitte kesklinnas, vaid piltlikult öeldes pärapõrgus, ning uus ülemus ja töökeskkond võivad olla sellised, kust töötaja otsustab tööandja arvamusest hoolimata ise lahkuda.
Majanduskriis näitab meile, et ka tööjõuturuga jõuame lõpuks Euroopasse. Hea töökoht on nagu väärt mees, keda asja ees teist taga pikalt ei saadeta. Sest uus ei pruugi olla sugugi parem. Ja teda ei pruugi üldse leidagi.
Riik peab hakkama mõtlema mitte sellele, kuidas ettevõtjate käsi väänata (kehtestades tobedaid ja veel tobedamaid makse jne.), vaid sellele, kuidas soodustada töökohtade loomist. Äkki ütleb president järgmise aasta tähtsaimas kõnes hoopis seda, et aitäh teile, Eesti ettevõtjad, et niipalju töökohti säilitasite, mitte seda, et mis on teie panus? Eeldatavasti riigi esimese mehe nõunikud järgmisel aastal sellist praaki kõnesse ei topi.
Inimestele tuleb aga CVde saatmise kõrval soovitada eneseharimist. Ja mõistmist, et elu ei käi mitte ühest palgapäevast teiseni, vaid sünnist surmani. Valdavas osas jäävad töötuks paraku laisemad, saamatumad, rumalamad, vastuolulisemad, ebalojaalsemad, mässumeelsemad, ahnemad, uhkemad jne. Õnneks ravib majanduskriis kõiki neid haigusi üsna suurel määral.
Helge pool asjas ongi see, et kes suudab ennast kokku võtta, saab aru, et tahtmatult tööjõuturule sattumist on võimalik vältida ainult iseendal. Tuleb lihtsalt aru saada, et ettevõtlus ei püsi mitte omanike saamahimul, vaid väärtuste loomise võimel. Kes suudab selles tegevuses endale koha leida, on ka ise väga väärtuslik. Head inimesed leiavad töö isegi siis, kui nende ettevõte ebasoodsa turuolukorra tõttu pankrotti läheb. Konkurents on edasiviiv jõud. Karm, aga selles maailmas asendamatult õiglane.