Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: Kaitse avaliku elu tegelaste eest

503
30.11.10, Õhtuleht, Janek Mäggi: Kaitse avaliku elu tegelaste eest Rahumäe juhtum näitab, et meil võiks olla seadus, kuidas avaliku elu tegelased peavad ajakirjandusega suhtlema. See võiks olla väga karm seadus. Keerutab: saab tingimisi karistuse. Valetab: läheb kohe mitmeks aastaks vangi. Ja kui peaks solvama kedagi: näiteks kodutuid, kes ei suuda enda eest ise seista – lisandub kogu vara konfiskeerimine ja jagamine näiteks kodututele. Millises ulatuses on avalik huvi avaliku elu tegelase eraelu vastu õigustatud? Kumba poolt peab tegelikult seaduse eest rohkem kaitsma – kas avaliku elu tegelast pahatahtlike leheneegrite (kelleks 1994–1997 Äripäevas reporterina töötades mõned toonased tuntud inimese kolleegide seas ka mind pidasid) või hoopis avalikkust avaliku elu tegelaste eest, et nad liiga nahaalseks ja ülbeks ei muutuks?

Kindlasti on õigus Matti Nykänenil, kellelt pärineb mõte, et asjad on fifty-sixty. Aeg-ajalt saavad tuntud inimesed meedias nahutada ilmaasjata, kuid kindlasti on ka neid, kelle teod väärivad oluliselt sügavamat ja kriitilisemat lahkamist. Ja mitte ainult teod, vaid ka käitumine, sõnavõtud, arvamused jne.

Riigikogu liikme Jaanus Rahumäe ehmatus oli vist suur, et üks mõnus puhkus Kreetal võib kujuneda selliseks skandaaliks. «Kelle auto see on?! Kelle villa see on?! Te ju puhkasite seal?!» Nendele Äripäeva ajakirjaniku Koit Brinkmanni küsimustele ei suutnud riigikogu kapo komisjoni esimees Jaanus Rahumägi vastata.

Avalikkusele valetamise eest vangi!

Võib-olla ei olnud ta enne skandaali midagi oluliselt valesti teinud. Kuid avalikkusega suhelda Rahumägi ei oska. Kuidas muidu seletada, et ta võrdleb mõjuka päevalehe ajakirjanikku Balti jaama tunneli kodutuga, kelle küsimused on «inetused» ja leiab, et neile ei olegi vaja vastata. Halvustades nii kodutut kui ka ajakirjanikku. Kas sellepärast, et inimesed ja nende varanduslik seis ongi erinevad, nagu väidab Rahumägi?

Avaliku elu tegelane peab oma tegudest avalikkusele aru andma – kui tema elus või tegevuses on küsitavusi, mille kohta inimesed tunnevad õigustatud huvi. Rahumägi võis puhata seaduslikult. Kuid see, kuidas ta sellest ajakirjanduses on rääkinud, kuidas ta on viimasesse suhtunud, ongi tema «kuritegu».

Kes kaitseb kodutu õigusi aule ja väärikusele? Milline seadus? Milline riik? Kes kaitseb ajakirjaniku kui avalikkuse esindaja õigust info kättesaadavusele? Ükski tuntud inimene ei taha ju avameelselt rääkida, miks ta maid vahetas, miks ta makse optimeeris, miks ta avalikkusele valetas. Kas avalikkus peab selle kõik alla neelama ja vaikima?

Mina oma ajakirjanikuameti ajal ei pannud seda kordagi tähele, et keegi oleks tahtnud rääkida oma mustadest ja valgustkartvatest tegudest. Avalik elu toob selles osalejale õiguste kõrval ka kohtusi. Me ei ela ju Põhja-Koreas, kus küsida tohib ainult seda, millele on vastused ette antud. Või varsti siiski?

Salatsemine ja vassimine ning sellega vahelejäämine on eriti omane poliitikutele. Kindlasti ei tee seda mitte kõik. Ei. Kuid poliitikute puhul on kabinetis sündinud asjad väga iseäraliku tooniga. Kuidagi eriti kahtlased.

Teab vaid seda, mida allikad räägivad

Rahumäe juhtum näitab, et meil võiks olla seadus, kuidas avaliku elu tegelased peavad ajakirjandusega suhtlema. See võiks olla väga karm seadus. Keerutab: saab tingimisi karistuse. Valetab: läheb kohe mitmeks aastaks vangi. Ja kui peaks solvama kedagi: näiteks kodutuid, kes ei suuda enda eest ise seista – lisandub kogu vara konfiskeerimine ja jagamine näiteks kodututele.

Muidugi, ega avaliku elu tegelased ka üksteise peale halasta. Koit Pikaro on Delfile öelnud, et riigikogu kapo erikomisjoni juhiks Rahumägi isegi sobib, sest oma vaimuomadustelt ja arusaamiselt jälitustegevuse alal on ta nii madalal tasandil, et pole kellelegi komisjoni juhi kohal ohtlik. «Mina arvan, et tema maailmapilt on kolmanda klassi õpilase tasemel ning ta eriti ei orienteeru ajas ja ruumis,» ütles eksriigikogulane. Kui vaadata, kuidas Rahumägi meediaga eelmisel nädalal suhtles, tundub, et ta on sellisteks arvamusteks ise põhjust andnud.

Avalik elu on halastamatu ja karm. Näiliselt võib ju tunduda, et hea etenduse eest kiidetakse mõnd näitlejat või väärt raamatu eest kirjanikku, kuid seda vaid seni, kuni avaliku elu tegelane ei ärrita mitte kedagi. Kui ta seda teeb, leidub alati keegi, kes teab kedagi, kes teab midagi, mida avaliku elu tegelane ei taha, et avalikkus teaks.

Rein Kilgi kahtlustusel, et Äripäeva idee Rahumägi ette võtta võis pärineda liftist leitud materjalil, vaevalt alust on. Aga siiski: vähemalt 2/3 skandaalidest jõuavad meediasse «huvitatud poole» kaasabil. Teo teeb muidugi reeglina skandaali sattuja ikka ise.

See ei tähendagi muud kui seda, mida USA ajakirjanduses hästi teatakse: «Ajakirjandus ei tea tõde. Ta teab ainult seda, mida allikad räägivad.» Ka

Rahumäe loos on allikad. Kas neid peaks kaitsma? Ajakirjanik kindlasti. Kas Rahumäge peaks kaitsma? Kelle eest – tema enda eest? Et ta ei oska ajakirjanikega suhelda? Et ta käitub üleolevalt nii meedia kui ka avalikkuse suhtes? Meedia kui terviku suhtumine avaliku elu tegelasse sõltub 99% sellest, kuidas ta ise käitub, ja 1% sellest, kuidas konkreetne ajakirjanik temasse suhtub, kui parafraseerida Voldemar Panso mõtet töö ja ande osakaalust edus.

Tuntud inimesed peaksid olema mitu korda väärikamad kui need, kes avalikus elus ei osale. Miks?

Sest nad peaksid kandma väärtusi ja olema eeskujuks. Kuid kes kaitseb meid räuskava ministri või ennasttäis riigikogu liikme eest? Sellist seadust meil ei ole. Valimised on seaduse eest? Neli aastat on natukene liiga pikk aeg, et kannatada rumalust, mis satub valgusvihku juba paar kuud pärast valitukssaamist. Õnneks tuleb palju räbu välja ka enne valimisi.