Janek Mäggi: Helge homne tuleb tarbides

Majandus ongi üks suur mull, mis paisub hästi niikaua, kuni inimesed usuvad, et kõik läheb kogu aeg aina paremaks.

Tarbimine ei lõpe maailmas kunagi. Ainult kasvab. See on mõnus ja meeliülendav tegevus nii sellele, kes tarbib kui ka sellele, kes teda tarbimisele õhutab.

Aastaks 2050 on maailma suurima rahvaarvuga riik India, kus elab 1,6 miljardit inimest. Hiinas teisena 1,4 miljardit. Ja uskuge või mitte, aga aastal 2050 mahuvad kõik maailma inimesed, kui need külg külje kõrvale seisma panna, 1500 ruutkilomeetrile ehk ca poolele Saaremaale ära. Meid polegi nii palju, kui arvu järgi tundub.

Majanduse ainus mootor on tarbimine. Jutt säästmisest ja kogumisest on rumal – kui meid huvitab parem elu. Meie palk saab tõusta vaid siis, kuigi keegi tarbib – ostab meilt tööd – toote või teenuse näol. Meie palk tõuseb reaalselt (reaalpalk) vaid siis, kui ta tõuseb kiiremini (parem kui oluliselt kiiremini) kui naabrimehel.

Mõisnik naudib, kui pärisori ei mõtle

Vastuolu seisneb selles, et meie heaolu paraneb, kui teised tarbivad seda, mida meie oleme loonud. Kuid tegelikult on meis kõigis ohjelamatu ja vastupandamatu soov tarbida. Need, kes väidavad, et tarbivad säästlikult, kuid räägivad majanduskasvu vajadusest, saevad oksa, millel ise istuvad.

Euroopa räägib kreeklastele ja itaallastele jt laristajatele, et hoidke kokku (loe: ärge tarbige). Kuid mis see kaasa toob: majanduskasvu aeglustumise, taandarengu, pessimismi. Majandus ongi üks suur mull, mis paisub hästi niikaua, kuni inimesed usuvad, et kõik läheb kogu aeg aina paremaks. Siis rajatakse uusi ettevõtteid (mis ajavad taga kliente, kes rohkem tarbiks) ning investeeritakse olemasolevatesse. Riik saab rohkem makse ja peaminister mistahes riigis saab öelda: Me oleme edukad!" (Mis tõlkes tähendab: me tarbime palju.)

Euroopas ei ole mitte võlakriis, vaid ületarbimiskriis. Tegelikult on piinlik vaadata, kuidas ja milleks europrojektide raha ka Eestis kohati kulub. Ületarbimiskriisis vaevleb väga sügavalt ka Eesti, ainsa vahega, et meil on võlavaba riik, kuid võlgades rahvas. Eesti poliitikud on nagu omaaegsed mõisnikud, kes on suutnud pärisorjadest talupojad enda kasuks nii usinalt tööle panna, et neil ei ole olnud isegi aega mõelda, mis mõttega nad seda teevad. (Makstes makse, mida kulutatakse kummaliselt.)

Võlgnik on alati saanud eelnevalt hüve

Tarbimisel on põhjuseid mitu. Esiteks – ellujäämine: selleks, et elada, on vaja süüa, juua ja lõbutseda. Teiseks – eneseteostus: tarbides on võimalik ennast kehtestada, näidata oma varanduslikku üleolekut või lihtsalt tunda ennast ise enda jaoks eduka ja tähtsana.

Ning kolmandaks – metseenlus: südametunnistuse vaigistamiseks tehtav heategevus maksab kinni kellegi kolmanda vastutustundetu tarbimise – nagu juhtus Kreekas.

Haletsemine majandusse ei sobi. Inimesed, kes on saavutanud pikaajalist majanduslikku edu, on innustanud teisi tarbima (rikkad on kõik rikkad kellegi teise ahvatlemise ja tarbimislõksu meelitamise tulemusena), kuid ise sellest võimalustega võrreldes enamasti sisuliselt hoidunud. Kuid need, kes on sattunud raskustesse, on sattunud raskustesse seepärast, et nad on tarbinud kellegi teise oma ja nüüd nutavad, et nad ei suuda tagasi maksta. Neid on ahvatletud, kuid neid on kannustanud himu. Olla kaunim, rikkam ja targem, kui nad tegelikult on. Kui me haletseme võlgnikke, tähendab see seda, et me innustame vastutustundetult tarbima, laiama, prassima. Ärimehed on võrgutajad. Jah. Kuid igast uksest, kus keegi puusi hõõrutab, et tasu sisse astuda. Kõike, mida pakutakse, ei tasu osta. Ei saa ega tohi. Isegi kui naabrimees soovitab.

Majandus on kaardimäng, kus isegi kui mäng veel käib, võib olla selge, et tulemuseks on häving. Kuid hävida võivad üksikud ettevõtted ja inimesed, kuid mitte kõik mängijad korraga. Kui on kaks mängijat, siis üks võidab ja teine kaotab.

Euroopas võib tulla ette nii pankrotte kui suur ebamugavusi, kuid eurotsooni 330 miljonit inimest ei suuda ega taha oma tarbimist oluliselt vähendada. Teine kestlikkuse tagatis on eurotsooni võime ahvatlema tarbima neid, kes eurotsooni ei kuulu. Euroopa Liit on nagu suur ettevõtte (nt Nokia), kus on tõusud ja mõõnad ja tõusud ja mõõnad. Aga ta kestab. Sest elu kestab. Iga päev on vaja uusi hamburgereid, ajalehti, tualettpaberit ning ülikondi.

Majanduse meeleolude paranemisele (kui saame usu taastatud) aitab kaasa ka peaaegu kõigi varaliikide "mittetöötamine". Nad ei teeni hetkel tulu. Kinnisvarast ja aktsiatest ja kunstist ei tasu rääkida. Praegu on raha kulda jooksnud, kuid kukub ka see, ja väga valusalt. Raha voolab kullast välja, kui mujal hakkab paremaks minema.

Raha on enamike vara liikidega võrreldes hoidnud kriisis oma väärtust kõige paremini. Kui 4 aastat tagasi sai piltlikult öeldes 1 hunniku raha eest 2toalise korteri, siis nüüd saab 4toalise. Leiva ja juustu hinda ei tasu võrrelda – neile kulutatud raha on väga väike, võrreldes eluasemega.

Raha väärtus on mitu korda tõusnud

Mis võiks olla moraal Eestile ja Euroopale? Mida rohkem me tarbime, seda rohkem me majandusele eluõhku sisse puhume. (Tarbimise all pean silmas ka seda, kui ettevõtted ehitavad uusi tehaseid jne – lasevad raha ringlusse.) Mida rohkem me teisi tarbima suudame sundida, seda rikkamaks me saame. Õnnestunud ahvatlemine on äriedu sisu.

Seda, et tarbimine lõpeb, ei juhtu enne, kui inimkond välja sureb. Majandus on nagu male – igas mängus jagatakse välja vaid üks punkt – selle saab üks mängija või mõlemad saavad pool, aga kahte punkti ühes mängus kunagi välja ei jagata. Selline nõudmine on Eesti ja Euroopa valijatel aga sageli olnud.

Paraku võib mängides ka kaotada. Ja mitu mängu järjest. Kuid see ei tähenda, et turniiril poleks võitjat. Euroopal pole häda midagi. Isegi kui kõik eurooplased teeniksid 2 korda vähem kui seni, poleks hullu midagi. See oleks lihtsalt viik. Seni on sakslased-prantslased saanud punkte ja kreeklased-idaeurooplased kaotusi.