Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Päev pärast kullapalavikku"

Kellest on vähem kasu, kas pensionäridest või kultuuriinimestest - või on mõlemad mõttetud?

Möödunud 2009. aasta oli Eestile eelkõige ootamatu aasta. Me ei osanud endale ette kujutada, mida tähendab miljarditesse kroonidesse ulatuv raha väljavool riigist. Oskarlutsulikult teadsime, mis tunne on, kui kõik on üle. Nüüd teame ka, mis tunne on, kui kõik on puudu.
Oli see siis puhastustuli, mis meist üle käis, või mis tahes, kuid (rahast) puhtamaks saime küll. Laenu võtmise (ja kasvamise ja laienemise) asemel hakkasime mõtlema, kuidas laene tagasi maksta (ja kokku hoida). 20 aastat vabariiki (umbes põlvkonna jagu) on liiga vähe, et tunded ja mõistus omavahel järjepidevalt suhtleksid.
Aga tublid olime ka. Lõpetasime tegevused, mis sissetoomise asemel välja viisid. Lasime lahti ligi 100 000 inimest, kellel ei olnud tööd (või ei saanud seda, mida nad tegid, klassikalises mõttes tööks nimetada). Võib-olla nad polnudki laisad ja rumalad, vaid tegid midagi, mis ei saanudki sisse tuua. Ka Eesti ajal lõpetasid halvasti need, kes ehitasid piltlikult öeldes viiehektarilise maaga talukohale 50 lehma lauda.

Ihu Euroopas, hing Ameerikas

Peaminister Andrus Ansipi suust kostab, et kõik, mis Eestis hästi (näiteks madaldunud inflatsioon), on valitsuse teene. Natukene ongi (mitmed kulude kokkuhoiud on tubli töö tulemus, tulude suurendamisi ei tahaks aga kiita). Kuid rohkem on see Eesti ettevõtjate teene, kellest pooled on suutnud vaatamata kõigele ellu jääda. Ja makse maksta.
Muidugi ei saa mööda minna Eesti europüüdlustest. Eurot on vaja. Kuid pilt, mis eurost on maalitud, on lillelisem, kui ta tõenäoliselt elus välja kukub. Küsimus ei ole selles, mis on kurss või kas me ta ikka saame. Euro toob endaga kaasa uue majandusruumi.
Seni on Eesti olnud füüsiliselt seotud rohkem Euroopa Liiduga – suurem osa meie ekspordist läheb Euroopa Liidu riikidesse ja meie raha on (kunstlikult) seotud euroga. Eurotsoonist (eelkõige selle südamaast Saksamaast), mille lipukirjaks on raha stabiilsus ja selle väärtuse säilimine, eristas meid pikka aega üks oluline asi.
Emotsionaalselt oleme tahtnud rohkem olla ameeriklased – laenude abil kasvada ja kasvada ja kasvada. See tähendas kõrget inflatsiooni, kiireid palgatõuse, mõttetuid firmasid, mille äriidee oli püramiidskeem. Ja lõpuks muidugi aastaid 1998–1999 ning 2008–2009. Õhu väljalaskmist ja maa peale kukkumist.
Euro tulekuga kullapalavik lõpeb. Ning kulla asemel leiavad paljud oma sõelast lihtlabase liiva, kus pole kulla raasugi. Hinnad ümarduvad ülespoole. Kellel palk tõuseb 1% võrra aastas, on juba tegija. Kinnisvarahinnad seisavad paigal. Sest pole eriti raha, mida sellesse paigutada või mis tahaks kinnisvarasse voolata. Nii on see Saksamaal ja tuleb ka meil, kui asjad on enam-vähem paika loksunud.
Uuelt aastalt on oodata värvikat diskussiooni Eesti tuleviku teemal – 2011. aasta valimised lähenevad. Kes suudab arutleda millegi enama üle kui see, et «meie tõime euro» või «meie lappisime ära kõik tänavaaugud»? Taktikalisel tasandil on Euroopa Liit, NATO ja euro hädavalikud. Strateegilisel tasandil on küsimus aga hamletlik: olla või mitte olla? Täpsemalt öeldes: miks olla?

Ainult raha pärast, loomulikult!

Poliitikat ja majandust ei saa vaadata lahus. Raha tekib ainult ja ainult majanduses. Poliitika ainus tõsine arutlusteema vähemalt Eestis on olnud raha. (Maailmas tegelikult ka.)
Kuidas nii? Varem aruteleti: kes on rohkem näljas – kas pensionärid või kultuuriinimesed? Nüüd arutletakse, kellest on vähem kasu, kas pensionäridest või kultuuriinimestest – või on mõlemad mõttetud: tõstame pensioniiga niipalju, et inimesed juba enne pensionile jäämist maha surevad, ning võtame kultuurilt ära needki sendid, mis isandate laualt sinna headel aegadel pudenes!
Meie, eestlaste ja eestimaalaste ülesanne peaks olema kesta. Kestmine seisneb sigimises. Korraks me 1980ndate lõpus mõistsime seda. Praegu oleme aga justkui rahvana leppinud isegi sellega, et lapsi saab osta – vanemapalgaga. Me tahame olla ihult eurooplased (vähe lapsi), kuid hingelt ameeriklased (rikkad ja mõjukad).
Paraku on mõlemad elumudelid ebaloomulikud ja toovad tagasilööke. Euroopa Liit sigib end moslemiriigiks ja, nii imelik kui see ka pole – etnilistele eurooplastele see ei meeldi! Ning ameeriklased on hiinlaste käest ahnuse eest kõvasti sisse saanud: hiinlased on üle võtnud nende Hiinasse kolinud tootmisüksused ja raha voolab juba hiinlaste, mitte ameeriklaste taskusse. Hiinas elab ligi 100 miljonit inimest, kes on rikkamad kui keskmine sakslane. See on rohkem kui maailma kolmandas majanduses Saksamaal elanikke…
Eesti jaoks parim tegevuskava on uskumatult lihtne: sünnitagem lapsi, armastusest! Siis on pensionimaksjaid, tööjõudu, võimalusi ka maailmakonkurentsis läbi lüüa ning mis peamine – kesta, ja kultuurselt. Et põllud igal aastal haljendaks, on vaja igal aastal külvata uus seeme. Aastavahetus on selleks tööks üks romantilisemaid aegu – kui rääkida inimestest.