Kas tõesti läheb paremaks?

Eestlastele meeldib mõelda, et me oleme tublid. Euro tuleb! Jeeeeee! Me suutsime ennast kärpida Euroopa meistriks! Jeeeeee! Ja teisest küljest mõelda, et see on meie endi teene. Jeeeeee! Paraku on see esmalt keskkonna ja alles pärast seda meie endi tegude või nende puudumise tulemus.

Mõnest viimasel ajal meedias ilmunud pealkirjast võis jääda mulje, et majanduse kosumine on avalikkusele kuidagi ootamatu. Põhjendamatult. Majanduses saavad asjad minna ainult paremaks – nagu peredes, kus pühendutakse ühiste eesmärkide saavutamisele ja töö käib. (Laiskade ja rumalate puhul see loomulikult ei maksa!)

Kui kiikame tagasi aastatesse 1147, 1394, 1525, 1691, 1832 ja 2010, siis ma ei usu, et on kedagi, kes väidaks, et sajandite jooksul pole toimunud silmanähtavat progressi. Elu on muutnud järjest mugavamaks, paremaks, efektiivsemaks.

Tõele au andes on progress olnud meeletu. Meil on maailma suurim majandus USA, meil on kartul, meil on tööstus, meil on tuumajaamad ning internet.

Majandus kasvab niikuinii, kuigi mitte kogu aeg ja ühtlaselt väga kiiresti. Majanduse suund on pikas perspektiivis ainult üles (long boom’i nähtust saab laiendada mitte ainult aastakümnetele, näiteks 1945–1973 USAs, vaid sajanditele kogu maailmas) – uued teadmised ladestuvad vanadele, millest tekib meeletu sünergia. Iga uus teadmine on vanast mitu korda võimsam, ent uue teadmiseni poleks olnud võimalik jõuda, kui ei oleks olnud vana. Nii 2+2 kui ka 2x2 on 4, kuid 4+4 on kaks korda vähem (8) kui 4x4, mis on 16. Mida rohkem on teadmisi, seda suurem võimendus tekib. Igal järgneval sajandil ja kümnendil on lihtsam kasvada ja areneda kui eelmisel. Hoolimata tagasilöökidest.

Milline on teie vaist?

Suund üles on siiski sinkavonkaline. Paljud pikaajaliselt edukad ettevõtted on näinud häid ja mitte nii häid aegu. See ei tulene mitte majanduse nn tsüklilisusest, vaid võimetusest piisavalt täpselt tulevikku ennustada – kuidas muidu on nii, et ka buumi ajal on ettevõtteid, kellel kõik ebaõnnestub, ja neid, kes tõelist raha teenivad just/ka kriisi ajal.

Ettenägemisvõime on juhuslik – see ei ole seotud mitte ainult oskuste, vaid ka õnnega (ma julgeks isegi väita, et eelkõige õnnega ja õige pisut ka oskuste ja teadmistega). Kui ettevõte on väga kasumlik, ei pruugi see tähendada, et töötajad on väga-väga head (ja neile tuleks kogu kasum laiali jagada), vaid see võib tuleneda erilisest keskkonnast (Eesti 2005–2008). Ning kui ettevõttel läheb halvasti, ei pruugi seegi tuleneda töötajatest, kes võivad nahast välja pugeda, kuid ikkagi ei ole hästi (Eesti 2009–2010). Nad võivad olla tulemusest hoolimata väga-väga head.

Keerulised ajad toovad tihiti kaasa ettevõtete ärimudeli muutumise. Kunagi oli IBMi brändi lahutamatu osa sülearvuti, nüüd enam mitte. Apple on olnud ka Steve Jobsita, kuid praegu ei kujutaks me seda ette.

Edu ei tähenda kunagi ainult ühe või piiratud hulga inimeste ennastsalgavat tööd, vaid see tähendab juhust, õnne, pühendumist ning vaistu, mida on võimatu kirjeldada, ent mis on iga tegevuse puhul see tõeliselt eriline asi, mis mootorid käima paneb.

On see unes või ilmsi?

Majanduse käekäik sõltub valitsusest ja tema tegevusest vähe. See sõltub inimeste tahtest teenida rohkem raha. Pühendumisest. Soovist elada homme paremini kui täna. Pingutada ja mitte olla rahul sellega, mis on praegu. Meie, eestlased, ei ole masuga rahul, ja raha meile meeldib ka. Väga-väga.

Majanduse vaatlemine on illusoorne. Praegused majanduskasvu numbrid ei pruugi rääkida seda, mis meile tundub, et nad räägivad.

Ühest küljest on justkui paremini kui eile. Teisest küljest on palju halvemini kui üleeile. Ühest küljest tundub, et meil on potentsiaali palju rohkemaks. Teisest küljest ei avaldu reaalselt saavutatu kunagi kohe, vaid mõne aja pärast. Asjad võivad olla ka palju paremini, kui tundub.

Näiteks: omades praegu mõnd ettevõtet, võib tunduda, et need aktsiad on suhteliselt väärtusetud – kasum väike (või isegi miinus), kasvupotentsiaal olematu jne. Teisest küljest: kui elu käima läheb, võib väärtus paugupealt lakke tõusta. Ja siis tundub kõrvaltvaatajale, et väärtuse kasv toimus üleöö. Tegelikult tõi heaolu süsteemne ja ennastsalgav töö.

Eestlastele meeldib mõelda, et me oleme tublid. Euro tuleb! Jeeeeee! Me suutsime ennast kärpida Euroopa meistriks! Jeeeeee! Ja teisest küljest mõelda, et see on meie endi teene. Jeeeeee! Paraku on see esmalt keskkonna ja alles pärast seda meie endi tegude või nende puudumise tulemus.

Vabaduse tõid meile üleeuroopalised protsessid ja alles seejärel me soov vabaks saada. Majanduse lükkavad käima rahas uppuvad Rootsi pangad, kelle kroon (see Rootsi oma) ei teeni intressi ja kipub pangaseifides hallitama minema. Raha on majanduse hapnik, pangad vereringe.

Rahapuudus tapab ka need ettevõtted, kelle tervis võiks väikese vereülekande korral olla päris hea.

Kosumine tähendab, et hapnikukraanid on avanemas ja veri ringleb.