Janek Mäggi: miks ülistada seent, mis ei kõlba isegi ussidele? Ja pole vegan!

Seeneteadlane Tõnu Ploompuu ajas keskpärastel seenelistel tuju ära, kui ütles: „Mind aga paneb see kiidulaul perutama, sellepärast ma ütlengi, et kukeseen ei kõlba süüa. Sellepärast ta elabki talveni välja, sest isegi ussid ei saa sealt midagi.“

Ega meil, eestlastel, palju ühiseid rituaale pole. Laulupidu. Jaanipäev. Jõululaupäevane kirikuskäik. Ja peale filmi „Seenelkäik" esilinastust kinnistus ka seenelkäik meie keskkonnateadliku meelelahustuse ja ajaviite kohustuslikus osaks ning igaüks, kes seenel käia ei armasta, pole õige eestlane, õige mets(a)eestlane.

Palju seeneliike me ei tea, nagu Ploompuu lõikab, kiidame paari lollikindlat - pilvikuid ja puravikke - käime ja vaatame, kas midagi saame ja ega alati ei saa. Siiski ummistab sotsiaalmeedia seenekorvipilte igal aastal kindlal ajal nagu koolilõpupildid juunis, vähemalt kuni selle aastani. See on tore ja kole korraga.

Toredad on kõik need asjad, mis meid ühendavad. Inimene on ju vastuolude pundar ning kui on midagi, mis meeldib rohkemale kui kolmele eestlasele, siis on see tegevus juba rahvusspordiks kuulutamise vääriline.

Hirmus eksimine

Kole on seenelkäik seepärast, et mets on hirmus, inimesed eksivad sinna ära, leiavad seal otsa. Võib-olla just sellepärast on lageraied nii populaarsed - kui metsa ees ei ole, siis leiab temast tee lihtsamalt välja. Isegi Eesti Energia kõrgepingeliinid on paremad kui võsastunud mets, sest päästsid alles hiljuti eaka vanamemme elu.

Või on hoopis vastupidi - ilma seenteta ei kipuks paljud kaasaegsed inimesed oma jalga metsa tõstma ning siis ei teeks me varsti enam vahet mitte ainult paaril seenel, vaid ka kuusk ja mänd, kask ja saar, toomingas ja pihlakas läheksid omavahel sassi. Haruldasematest puudest rääkimata.

Vanade aegade seenelaulud on kaasajal muidugi täiesti kohatud. Volgaga võib-olla sõidetakse jälle, rongiga ka. Seenele. Aga laulusõnad: „Aga see, mis seen see on? Roheline kärbseseen. See on väga mürgine. Ämmale siis on ta hea." ei ole küll kuidagi aktsepteeritavad. Isegi kui meil ämmasid enam palju pole, võiks need vähesed, kes veel alles on, elada.

Kõigele vaatama. Minge metsa. Sõitke seenele. Kukeseent kui kasutut kiirtoitu ärge tarbige. Jätke see väheteadlikele. Olge kursis, et seen on rohkem loom kui taim - selline on viimaste aastakümnete arusaam, kui Robert Whittaker 1969. aastal soovitas seeneriigi taimeriigist lahutada. Sestap veganitele seened ei sobi, seen on loomalikum.

Ning kõige olulisem: tänaseks kirjeldatud 100 000 seeneliigist võiks Facebookis korviga edvistaja teada vähemalt 100. Siis võib seenelkäiku ka sõpradele reklaamida. Kukeseene pildid tuleks aga ära keelata. Kui rämpstoidu reklaam.