“Sina peaksid ka seal laua taga olema!” ütlesin talle, kui asjade käiku analüüsisime. Kersti Kaljulaiust räägiti poliitikute hulgas tõsiselt. “Mulle ei ole keegi presidendiks kandideerimise ettepanekut teinud!” vastas ta naljatlevalt. “Ise ei saa kandideerida!” Arutlesime enne väitluse algust ka selle üle, et kuidas ta ikkagi kontrollkojast pääseks jms. Eesti oli tema heatujulistes mõtetes selge igatsusvarjundiga. Tahaks koju või nii. Nüüd, Kersti, saad! Koju! Küllap on paljudele Eesti inimestele võibolla veidi ootamatu, et presidendiks on saamas noor daam, kes detsembris saab 47 aastaseks. Rõõmsameelne ja hingeline Kaljulaid saab selle tööga kindlasti hakkama, kui poliitikud nüüd siiski sõna peavad ja üksteist veelkord ülemängida ei proovi. Kersti on hea suhtleja, avatud. Tal ei teki avalikkuses mõttekrampi, kui meenutada kasvõi kunagisi "Keskpäevatunni" saateid. Ta oskab rääkida ja kirjutada. Mulle tundub, et ta seda tööd siiski tahab ka – täpsemalt on tal seda vaja – uut tööd. Ning presidenditöö võib olla raske, kuid on kindlasti väljakutset pakkuv ja seetõttu eriti tema jaoks meeldiv. 46aastase eduka karjääriga inimese saamine Eesti Vabariigi järgmiseks presidendiks tähendab ka seda, et õnnestumise korral ootab Kaljulaidu eest kaks ametiaega. Tal on võimalik ehitada ühiskonda pikaliselt, teravmeelselt ja teravkeelseltki, millega ta nii raadiosaadetes kui ka kirjalikes tekstides hiilanud on. Kui Kersti tõesti ametisse kinnitatakse, näitab see, et Eesti poliitikud ehmusid ka ise ära, kui mõistsid, mis laupäeval tegelikult juhtus. Mis võib olla tähiseks mõningasele poliitkultuuri kohendumisele. Muutumiseks ma seda siiski veel pidada ei julge, sest kohalikud valimised on kohe ukse ees ning me ei tea, millist tsirkust me siis nautida saame. Kerstile tuleb aga soovida palju-palju õnne mitte ametisse saamise puhul, vaid ametis olemisel. President peab suutma siseriiklike keeristorme vaigistada mitte ainult poliitikas, vaid kogu ühiskonnas. Õnnestu, Kersti. Ja me oleme rahul.