Janek Mäggi, "Üks Eesti, üks pidu, üks laul!"

Laulupidu kinnitas, et 21. sajandi eestlased haaravad oma võimalustest kinni. Sest nad ei pea üksteisega võitlema eesmärkide nimel, mis eesti rahva kestmise seisukohalt on tühised.

Vennatapp on olnud Eesti rahva pärisosa. Sõnasõda, täägisõda, kodusõda. Üks sõda kogu aeg. Sõda killustab ja sunnib verd valama. Verd on Eestis valatud ka, kindlasti liiga palju, sageli «omade» kätega.

Kes oli sakste kilter-kubjas-aidamees, kes punaparun parteis, kes Nõukogude armees. Kes vibutas lihtsalt rusikat ja sai rooska, kes lasi iseenese tarkusest nii enda kui ka naabrimehe talu maatasa põletada. Kes kandis kuuel haakristi, kes viisnurka.

Poole valik on olnud Eesti rahva jaoks pigem kohustus kui võimalus. Hea ja kurja võitlus on löönud meie rahva kahte lehte laiali, aga kumb pool on olnud hea ja kumb halb, on sõltunud vaatenurgast. On olnud Lennart Meri tõde ja Arnold Meri tõde – ja mõlemad on jäänud vankumatult oma tõe juurde.

Eesti aja teisel poolel hakkas pead kandma uus põlvkond, kes sakste ja tsaariajast suurt ei teadnud. Isade-emade heietuste kaudu pigem, aga mitte niivõrd omal nahal. Kuid nad paisati taas püss püssi vastu sõtta. Otseses ja kaudses tähenduses.

Kellegi teise ukse taga kraapimine on orjameelsuse tundemärk. Viimastel aastasadadel stiilis «venelane on parem kui sakslane» ja «sakslane on parem kui venelane» käinud rahvuse siseheitlus on meid vaimselt ja füüsiliselt kurnanud. On olnud valge eestlane ja punane eestlane, kuid mitte seda päris sinimustvalget eestlast.

Aga nüüd on uus päev. Selle päeva laulsid ja tantsisid särama üle 35 000 laulu- ja tantsulapse, kellel ei ole vaja valida poolt ja asuda vihkama seda, kes valib valesti. Reetureid ei ole, sest pole kedagi reeta.

Käisin ka mina oma kahe poja ja tütrega lauluväljakul laulupeol. Kõik käisid – kes kohal, kes läbi teleri. Isamaa tundub inimestele jälle kuidagi armas.

Mu isamaa on minu arm!

Kui kõlas Gustav Ernesaksa-Lydia Koidula «Mu isamaa on minu arm», küsis vanem poeg Joonatan (8): «Issi, see laul ei ole ju Eesti hümn?» Hümni teab ta peast, aga see laul jõudis teadlikult temani esimest korda.

Seletasin talle, et ei ole jah, aga seda laulu tohtis laulupeol laulda ka siis, kui mina olin kaheksa-aastane, hümni ei tohtinud. Poiss vajus mõttesse ega saanud küllap lõpuni aru, kuidas ühte laulu tohtis laulda ja teist mitte. Kuidas sa seda siis lapsele seletad? Ta saab nagu aru, aga kas ka mõistab?

Tema klassikaaslased ja palju vanemadki ei ole kunagi poes käies rubladega tasunud. Ei ole tühje lette näinud. Ei ole kaelarätti kandnud. Ei ole pidanud põhimõttelagedaks neid, kes kannavad. Ei ole kunagi kritseldanud salaja sinimustvalget vihikukaanele ja mõelnud, et oli see vast kangelastegu.

Temavanuste jaoks ei ole mitut Eestit. Ei ole esimest ja teist Eestit. Nende jaoks on Eesti üks ja oma. Selline, kust tegelikult ei taha keegi ära põgeneda. Selline, kus on palju parem elada kui Rootsis, Saksamaal või USAs. Sest siin on sõbrad. Isa ja ema. Kõik koos.

21. sajandi eestlaste aeg

Nende põlvkond hakkab lähiaastatel pihta ühe uue väikese imega. Parafraseerides meie hümni: kui jumal Eestimaa üle valvab, kasvab meil üles põlvkond, kes kõik valivad ühe poole – Eesti.

Natsiminevikuga pahuksis olnud endise ÜRO peasekretäri ja Austria presidendi Kurt Waldheimi sarnaseid luukerekappe ei saagi neil tekkida.

Eelmine, 1990ndate Eesti «võitjate põlvkond» on ju tänaseks läbipõlenud. Ma pean silmas suurt osa Eesti elu juhtidest, kes hakkasid üles ehitama taasiseseisvunud Eestit. Nad olid noored ja vihased, aga mõned läksid liiga vihaseks ja tigedaks ning kibestusid.

Nad ei ole Eesti poliitikast, kultuurist ja ärist kuhugi kadunud, kuid nad on väsinud ilme ja tühja pilguga, tegudest rääkimata. Mõni innustub siis, kui saab monumendiga võidelda ning usub, et on teinud rahvusvahelise kangelasteo. Mõni laseb sandikopikate eest maapealt pühkida nõukogude aja arhitektuuri musternäidise, ja leiab, et avalik arvamus on heal juhul soe õhk, ei enamat.

Noored mõtlevad aga muust. Nad mõtlevad tulevikust.

Osalesin neljapäeva õhtul Berliinis pidulikul galaõhtusöögil, mille peakõneleja oli endine Saksamaa liidukantsler Helmut Kohl. Lennart Meri ja Arnold Rüütli eakaaslasena rääkis ta, kuivõrd rasked valikud olid tema põlvkonnal – kelle tähtsaim moto oli – ei ühtegi sõda enam – ei iial.

Kohl tunnistas, et tema on 20. sajandi inimene, kes elab 21. sajandil. Vaatas 27 Euroopa Liidu liikmesriigist kokku tulnud enam kui 200 saalis istuva inimese poole ja rõhutas: «Ma ei ütle, et te teete asju paremini kui meie, aga teil on selleks vähemalt võimalus.»

Laulupidu kinnitas, et 21. sajandi eestlased haaravad oma võimalustest kinni. Sest nad ei pea üksteisega võitlema eesmärkide nimel, mis eesti rahva kestmise seisukohalt on tühised. Kuigi eesti rahval on mitu toredat laulu, on üles kasvanud põlvkond, kes laulab korraga ühte laulu ja see on nende endi laul. Vaba Eesti laul.