Janek Mäggi, "Klaasist, Stalinist ja Coca-Colast"

1850. aastatel oli Riia vanalinn sarnane Tallinnaga – õhkus keskaegsest hõngust ja majadest. Sajandi teisel poolel sai Riiast rikas sadamalinn ja majahaaval asendusid keskaegsed ebafunktsionaalsed ehitised (vene) uusrikaste rajatud juugendstiilis hoonetega. (Tallinna vanalinna päästis samast saatusest ainult vaesus.)

Nüüd on Riia üks kaunimaid juugendarhitektuuriga linnu Euroopas. Selleks, et tekitada harmooniline ansambel, tuleb vana lammutada ja eest ära koristada. Uus maja vanas elamurajoonis on nagu sadul sea seljas. Samas on palju neid, kes peavad Tallinna vanalinna palju väärtuslikumaks kui Riia juugendit, ning seda küllap ka 200 aasta pärast.

Hea linnaplaneerimine tähendab seda, et uue nimel ei tohi midagi vanast hävitada isegi siis, kui ta osale või paljudele ei meeldi. Aga uut tuleb seejuures teha kindlasti – iga Prantsusmaa president on enda ajastu auks lasknud püstitada Pariisi vähemalt ühe monumentaalse ehitise või hoone, mis jääb tema aega meenutama.

Mida teha Rahvusraamatukogu, Sakala keskuse ja Linnahalliga? Renoveerida! Renoveerida! Renoveerida! Need hooned on linnapildis kindla ajastu sümbolid. Ajastu arhitektuuri tuleb säilitada. Funktsionaalsus ei mängi siin mitte mingisugust rolli.

Möödunud aastal käisin Varssavis nn. Stalini teadus- ja kultuuripalee tipust linnavaadet nautimas. Kohutav lahmakas ehitis keset Varssavit, mis aga kuldraha sisse ei too. Ümber hoone on hiiglaslik park, mida ääristavate teede veeres seisavad klaasmajad – näiteks Marriotti hotell.

Jaani ja Kaarli tuleb lammutada!

Eesti ajal arutati Jaani kiriku lammutamist – nõme ja kole hoone. Kaarli kirikuga on sama lugu – väga tähtsate inimeste matmiseks võib kasutada ka teisi kirikuid – kindlasti on näiteks Rapla kirik sellest huvitatud (saab tähelepanu ja veidi teenuse eest raha ka). Vene kirik Toompeal sobib ju ka – isegi Eesti-aegsetel tipp-poliitikutel oli Venemaaga eriskummalisi sidemeid.

Nende kahe kiriku müügi, lammutusõiguse väljaajamise ning tornmajade ehitamise detailplaneeringuga teeniks Luteri kirik ca miljard krooni. Sellega saaks kirikut lahedalt ülal pidada vähemalt 25 aastat (kiriku aastaeelarve on 80 miljonit krooni). Kui õnnestuks ära hoonestada ka Kaarli puiestee, oleks õnn veel eriti suur!

Et kas ma tegin nüüd nalja või? Ei teinud. Selline tunne on, kui kuulata-vaadata-lugeda avalikkuses sõna võtvate inimeste seisukohti ja arvamusi, milline on arenev linn. Linnapea Jüri Ratas on Linnahalliga tegeldes hakanud mõistma – kõike ei saa mõõta rahas ja kõike ei saagi mõõta.

Perekonna ja riigi juhtimiseks äri põhimõtted ei sobi. Suvepuhkus Võrumaa turismitalus ja suusapuhkus Soomes ei ole ratsionaalne tegevus – saaks odavamalt läbi ajada. Ometi teevad inimesed rohkem seda, mis neile meeldib, kui seda, mida nad peaksid tegema. Restoranis, kus klaas vett maksab 25 krooni ehk sama palju kui paar kuupmeetrit kraanivett, normaalne ratsionalist ei käiks.

Raha teeb suud lahti

Sakala keskuse näide on hea selle poolest, et iseloomustab ühe põlvkonna eneseteadvust – meie teame, mis Eestile hea on!

Ilmar Raagi ja Lauri Leesi kaitsekõnesid Sakala keskuse lammutamisele ei suuda ma tõsiselt võtta. Sõprade äride avalik toetamine oma hea nime abiga on maailmas ära proovitud, ent odav tegevus.

Kui Läti otsustas keelata koolides rämpstoidu ja maiustused, kirjutas endine USA riigisekretär Madeleine Albright oma kliendi Coca-Coca nimel Vaira Vike-Freibergale protestikirja. Läti presidendi südametunnistusele koputamine siiski Coca-Colale soovitud tulemust ei toonud. Raha teenis Albright ikkagi, tema kuni ühetunnine kõne poodiumil maksab miljon krooni.

Sõdade vastu ei saa. Münchenist hävis II maailmasõja ajal 95% (suur osa pärast siiski taastati), õnneks ei olnud seal hulgas Höfbräuhausi, mis oli Adolf Hitleri lemmikõllekas. Praegu on seal päevaselgi ajal raske istekohta leida. Hitlerit ei armastata isegi Saksamaal mitte, aga Höfbräuhaus on tegija edasi – nii turistide kui ka kohalike seas. Auschwitzi koonduslaagrit ei taha ka keegi maa pealt ära pühkida, kuigi on kole koht. Isegi Suurbritannia kuninglik perekond käib seal oma võsusid harimas.

Kokkuvõtvalt on asi lihtne – me peame säilitama kõigi ajastute arhitektuuri ja keskkonda niipalju kui see vähegi võimalik on, sõltumata sellest, kas see ajastu oli meile südamelähedane või mitte. Eriti tobe oleks, kui 100 aasta pärast on Tallinn uusrikkuse toel 2000ndate alguse klaasarhitektuuri pärl, aga targemad inimesed teavad, mis hinnaga see sündis.

Andres Varustin