Janek Mäggi: "Evelin pikendab eestlaste eluiga"

Enne kommisõda on meil olnud ka lihasõda. Nende sõdade põhjus on olnud ikka see, milliseid valikuid me ise tarbijatena teeme. Mina eelistan eestimaist. Eelistan puhast ja tavalist toitu. Mitte ainult sellepärast, et see on tervislikum. Vaid see ongi maitsvam.

  
Evelin Ilves võitleb õige asja eest. Lapsed toitugu tervislikult ja seda tuleb õpetada vanematele, mitte lastele. Kusjuures küsimus ei ole rahas. Salatilehe saab alati toidu juurde võtta ning ka odavalt saab süüa regulaarselt ja kvaliteetselt.
Paljud haigused, mille raviks meie „vaesel“ riigil nagunii raha ei ole, on põhjustatud halvast toitumisest ja veel halvematest eluviisidest. Muidugi võib küsida, kes meist oleks ideaalne inimene? Kuid tähtis on selle ideaali poole pürgida.
Samas ei ole muidugi magus ainus ja peamine asi, mille vastu võidelda. Võtmesõna on tasakaalustatud toit. Mida vähem me igasugu kräppi (nii ilus sõna tõelise kräpi kohta!) endale sisse sööme (ja mida muud need toiduvärvid ja muu keemia ikka on!), seda tervemalt, õnnelikumalt ja kauem me elame.
Muidugi võib öelda, et inimese organism on erakordse vastupanuvõimega. Suitsetada näiteks 60 või rohkem aastat iga päev pakk või paar (ja viskad ikka mõnuga viina või eetrit ka) ja elada ikka 82aastaseks nagu minu vanaisa (kes vaatamata kõigele oli tore mees)! Sest need haigused, mis piiblit tsiteerides on „surmaks“, viivadki meid sageli ära. Ja nendest, mis seda ei ole, saame ise terveks. Veidi liialdades: sõltumata ravist.
Elukvaliteet sõltub tervisest väga palju. Inimesed, kes saavad ootamatult rikkaks, hakkavad oma tervise eest kohe märkimisväärselt rohkem hoolitsema. Rikkale (või kuulsale) tundub tema eluküünla põlemine palju armsam kui vaesele ja endaga mitte hakkama saavale inimesele. Rikkad elavadki statistika järgi kauem kui vaesed.
Põhjus ei ole paremas arstiabis. Põhjus on elu väärtustavas ja hoidvas elustiilis. Briti kuningliku perekonna liikmete sisepõlemismootorid on legendaarsed just seepärast, et nad püsivad väga kaua töökorras. Vaatamata tegusale elule. Positiivne stress (aktiivne ja huvitav elu) ei kulutagi, vaid hoiab töövormis.
Vaatasin mõni päev tagasi Äripäeva kümne aasta tagust fotot suitsetavast Toomas Hendrik Ilvest. Ja seal kõrval kõhnunud aeroobikahuvilisest president Ilvesest. Evelin ja Toomas Hendrik ei ole kogu aeg kuulunud „kuninglikku perekonda“. Elu on neile eriti kalliks muutnud viimastel aastatel. Ja see on väga tore. Kui isegi esimene perekond mõistlikke eluväärtusi ei propageeriks, kes siis veel? Täissöönud, suitsetav ja purjus president oleks kurb ju.
Kuna minu ema oli 35 aastat Tallinna kohvikus Narva pagar, sattus meile peale saiade koju ka igasugu muud magusat. Komme, martsipani jne. Sõime küll, kuid mitte ülearu. Sõbrad, kes külla tulid (ega siis kõike saada polnud) mugisid ikka nii, et silmist pritsis välja. Aga lõpuks tuli ka neil piir ette. Mina ei usu kommilaupäevadesse. Usun, et selgitamise ja veenmisega jõuab kaugemale. Näen seda oma kolme marakrati pealt. Elu peab magus olema ja elus peab magusat olema.
Kahjuks ka minule maitseb osa Eesti kommidest tõepoolest vähem kui siis, kui olin laps. Põhjus on sama mis paljudes toiduaineärides - inimesed tahavad odavat toodet (ei olegi nõus rohkem maksma) ja see peab tulema millegi arvelt. Et „püsida vee peal“, muutuvad tooted lihtsamaks ja kahjuks ka ebakvaliteetsemaks.
Enne kommisõda on meil olnud ka lihasõda. Nende sõdade põhjus on olnud ikka see, milliseid valikuid me ise tarbijatena teeme. Mina eelistan eestimaist. Eelistan puhast ja tavalist toitu. Mitte ainult sellepärast, et see on tervislikum. Vaid see ongi maitsvam.
Kui me tahame odavalt, saame odavalt, aga kräppi. Kui me tahame head, peame olema nõudlikud, kuid siis peame rohkem maksma. Me saame seda, mida me väärt oleme. Hinnakem ennast siis ise kõrgemalt. Siis töötavad mootorid paremini ja peavad kauem vastu.