Janek Mäggi: Kui ravi tapab ka patsiendi

Sisustan koduseid laupäeva hommikuid kraamimise kõrval Soome kohalike uudiste vaatamisega. Yle teeb vahvalt, iga piirkond eraldi. Lõuna-Soome uudistes kõlas täna mõte: epideemiat me enam peatada ei suuda, me saame ainult levimiskiirust vähendada.

Mõtlesin, millised on meie peamised mured? 1) Inimesed surevad; 2) inimesed jäävad haigeks. Kui neid kahte muret ei oleks, oleks kõik teisiti. Laevad sõidaks, hotellid oleks rahvast täis, meelelahutus ja kultuur õitseks. Elu kestaks ja läheks edasi. Kuidas neid kahte probleemi lahendada?

Kõigepealt tuleb aru saada, kas nende probleemide lahendamine on kõrvalise abiga võimalik või ei ole. Meil on olnud igasuguseid haiguseid, ka neid, mis on palju tapnud. Kuid on ka selliseid, mille vastu meil mingit jõudu ei ole. Ajaloos on tapvaid haigusi olnud rohkem, aga on ka tänapäeval. Kõike ei saa ravida. Elu lõpeb surmaga sageli haiguse tagajärjel.

Pidalitõbi, mida kuni 1960ndate aastateni ravida ei osatud, oli väga karm. „Kui inimesel avastati pidalitõbi, viidi ta kirikusse, kus preester piserdas teda pühitsetud veega, manitses ja luges talle surnumissa, seejärel paigutati haige varjupaika, kuhu ta pidi jääma surmani.“ (K. Kõrge, "Kui Audakul oli leprosoorium", Eesti Loodus, 1981).

Kui peiteperiood on 40 aastat

Pidalitõbi saadi teiselt inimeselt. Terviseameti koduleht kinnitab, et pidalitõve peiteperiood on 1 kuni 20 aastat ja võib ulatuda 35 kuni 40 aastani. No kuidas sa sellisel puhul ühiskonda kaitsed? Võimatu.

Palju sarnast koroonaga. Me võitleme viirusega: 1) mille levikut me ei suuda kontrollida, kuigi oleme nt 100 miljonit eurot kulutanud testimiseks; 2) mille ohjamiseks me saame tegeleda peamiselt teavitustöö (vähendab levimiskiirust, kuid ei peata seda) ja tagajärgedega (haiglaravi).

Valitsus arutab, kuude kaupa, kas restoranid peaksid olema üldse kinni, kella 21ni või kella 19ni või kella 18ni või Tallinnas või kogu Eestis. Sellised meetodid on sarnased pidalitõve raviga ajaloos. „Kuni 1940. aastate lõpuosani raviti leeprahaigeid kogu maailmas chaulmoogra (Hydnocarpus wightianus) pähkli õliga. Seda õli süstiti ja määriti nahale (leproomidele ja laikudele). Kuigi osadele patsientidele selline ravi mõjus, oli selle pikaajaline efektiivsus kaheldav. Tegu oli pigem kosmeetilise vahendiga: haiguslikel kohtadel nähud vähenesid ja isegi kadusid, kuid lõid hiljem uuesti välja. Chaulmoogra õliga sarnane õli – sapucainha õli – leiti ka 1920. aastatel Brasiiliast. Selle taime mari sisaldab suures osas ainult seemneid, milles 70% on õli. Kuid ka sellel õlil oli vaid kosmeetiline ja leevendav toime. Ravi puudus endiselt.“ Allikas sama, Eesti Loodus.

BBCs oli äsja lugu, millise pöörase keskkonnareostuse on viirusega võitlemine kaasa toonud. Kui korraks mõelda kasvõi ühekordsetele maskidele, nende arvule ja kogusele, on selge, et hoobilt on kaduma läinud mitmete aastate keskkonnahoiutöö.

Elada tuleb ettevaatlikult ja ette vaadates

Millega meil tuleb leppida? Kõiki probleeme ei olegi võimalik lahendada, kõiki probleeme ei ole võimalik lahendada kohe ning mõned lahenevad iseenesest. Võibolla oleks aeg mõelda testimise kõrval või asemel hoopis paari uue haigla ehitamisele?

100 miljoniga saaks (loe: oleks saanud) riigi kasutuna seisvatesse ja funktsioonita hoonetesse teha koroonahaiglad. 10ne kuuga oleks 2 sellist valmis saanud kindlasti – Põhja-Eestisse ühe ja Lõuna-Eestisse teise.
Võibolla on aeg mõelda, kuidas elada järgmised aastad, nt viis, nii, et Eesti jääb alles? Jääb mõni restoran, mõni firma, mõni inimene. Tuppa lukustatud kana ja kukk ka.

Võibolla tuleb leppida, et inimesed surevad, jäävad haigeks? Võibolla tuleb aru saada, et inimene peabki elama ettevaatlikult, kuid siiski võtma riske: minnes lennukisse, mis võib alla kukkuda; sõites autoga, millele võib mõni huligaan sisse sõita ja eeskujulik liikleja saada surma; mitte tegema eraviisilist või kollektiivset enesetappu, kuna äkki võid saada mõne surmava haiguse? See kõik võib meiega juhtuda, ja mitte ainult ei või, vaid juhtubki.
Elu tuleb elada terve mõistusega. Isegi siis, kui ihu on haige. Kui mõistus on haige, siis on lõpp lähedal. Kõike, millest on tõenduspõhiselt kasu, tuleb teha. Kuid see kasu tuleb läbi kaaluda kõrvalnähtudega. Lugupeetud arst rääkis mulle eravestluses: loomulikult on vähile ravi olemas, meil on ravimid, mis tapavad vähirakud täielikult, kuid häda on selles, et nad tapvad ka patsiendi.