Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: hääd elukooli algust, kallis Jette!

622
04.09.12, Õhtuleht, Janek Mäggi: hääd elukooli algust, kallis Jette! Õpetajatega tuleb hästi läbi saada. Sellest on palju kasu. Häid hindeid saavad koolis ikka need, kes õpetajatele meeldivad.

Mina läksin esimesse klassi 32 aastat tagasi – just oli läbi saanud olümpiapurjeregatt ja mul oli kodus mitu Vigrit. Tallinnas oli värskelt valmis saanud teletorn ja Pirita purjespordikeskus, mille juures isa (ta oli hea fotograaf ja teenis selle tööga lisaraha) meist vennaga pilti tegi. Aasta oli 1980.

Arvad, et väga ammu? Mulle ei tundugi. Esimesest koolipäevast mäletan seda, et kool oli väga suur ja direktor ütles, et see on maailma kõige suurem eestikeelne kool. Oligi. Laagna gümnaasium. Ja sedagi, et naabripoiss Mardi tundsin õues peetud aktusel ära ning meist said kohe pinginaabrid ja sõbrad.

Koolis tuleb meeldida

Sina lähed Eestis ühte vanimasse, 1266. aastast tegutsevasse ning eelmisel aastal taas tegevust alustanud Toomkooli. Meil oli vähemalt 6 paralleelklassi ja kõigis oli umbes 40 õpilast. Mina käisin C klassis (aga oli ka F), kus vahepeal oli 43 õpilast. Sul on ainult 18 tüdrukut. Poisteklass on eraldi. Kool on väike ja Sina ise tegelikult ka.

Mida ma Sulle siis kooliteele kaasa ütlen? Mida soovitan? Esmalt: õpetajatega tuleb hästi läbi saada. Sellest on palju kasu. Häid hindeid saavad koolis ikka need, kes õpetajatele meeldivad. Selleks on vaja kahte asja – olla püüdlik ja armas. Ainult püüdlikkusest ei piisa.

Minul juhtus kooli ajal kaks korda, et läksin õpetajaga tülli. Esimene kord oli see, kui ütlesin ühele poisile kontrolltöö ajal ette. See oli füüsikas. Õpetaja nägi seda ja pani mulle hindeks rammusa 1. Ning kirjutas töö alla: «Kui tädil oleks rattad all, siis töö hinne oleks 5–.» Ühega oleks ma veel viie asemel leppinud, aga tädi ma ei olnud ja rattaid alla ka ei tahtnud panna. Ma olin kohe väga solvunud ja tige. Õppisin sellest, et ka õpetajad on mõnikord väiklased ja ülbed, kuid sellest ei tasu erutuda. Muidu saad tulevikus alati halvema hinde, kui sa väärid.

Kuidas ma tulega mängisin

Teisel korral juhtus nii, et kaks poissi, kes istusid minu selja taga, segasid tundi. Mina õppisin hoolega. See oli keeletund. Õpetaja saatis nad tunnist välja. Ning millegipärast käskis ka minul välja minna. Ma olin olnud aga täiesti vait. Ütlesin, et ma ei pea minema. Ta sai kurjaks. Nõudis. Kuna tal kindlasti ei olnud õigus, siis ütlesin vastu ka: inetult. Tulemuseks jäi mul aine ühel aastal lõpetamata ja pidin peaaegu koolist välja lendama. Pärast aastast vastastikku mossitamist läksin ja palusin andeks. (Alati tasub olla pigem alandlik, kui oma õigust taga ajada – isegi kui sul see õigus on.) Õpetaja leebus ja ma sain kooli läbi. Õppisin seda ainet hiljem päris suure hoole ja kirega. Sain aru, et vihastada ei maksa. Koolis on kõigil närvid kogu aeg püsti – pinge on õhus. Seepärast tuleb end koolist lihtsalt võimalikult väikeste kahjudega läbi vedada.

Ka mina pole veel täiskasvanu

Kas koolis saab targaks, küsid Sa? Ma ei tea. Natukene kasu koolist vist on. Mõnikord on päris tore, kui saad nt matemaatika kontrolltöö puhta viie – ja ei ole selleks otseselt midagi õppinud. Või poppi teha – ka see on päris mõnus tunne, kui teised istuvad tunnis, aga sina oled koos sõbraga kuskil linna peal. Meie käisime Aarega Tallinna peapostkontoris, ostsime ristsõnu ja vaatasime, kumb kiiremini lahendatud saab.

Samas olen pidanud suureks saades päris palju asju tagantjärele õppima. Nüüd mulle meeldib väga teada asju, mida teised ei tea ja neid küsimuste risttules kiusata. Nüüd nad kiusavad juba mind ka – õppimine on nakkav.

Kõige tähtsam, mida koolis õppida, on õppida õppima. See on kõige huvitavam ja mõnusam tegevus, kui sa tunned, kui palju sa sellest kasu saad. Ja õppida tasub kõige rohkem seda, mis meeldib. Seda, mis üldse ei meeldi, tuleb õppida ainult niipalju, kui hädapärast peab. Minu meelest on 3 ka täitsa hea hinne asja eest, mis on jama. Kuigi jah – paljud asjad, mis mulle kooli ajal tundusid jamad, on nüüd väga huvitavad. Selles mõttes laisk olla ei tasu.

Sa oled meie pere pesamuna. Joonatan läheb juba 7. ja Morten 5. klassi. Ausalt öeldes on ka mul päris kurb, et ma Sind hommikuti enam lasteaeda viia ei saa. Õpetajad Sille ja Anu olid ikka väga toredad, loomulikult. Aga ükspäev saab läbi ka kool ja kui tagasi vaatad, on samamoodi kuidagi kurb.

Kõige toredam on olla täpselt nii vana, kui sa parasjagu oled, ja teha asju, mida sa parasjagu teed.

Käisin reedel isa Vellol Pirita kloostris külas ja ta ütles, et inimene saab vaimselt täisealiseks 45aastaselt. Mida ma Sulle nii väga ikka õpetad oskan? Mul tuleb endal veel 6 aastat õppida, et täisikka jõuda. Sa oled juba suur tüdruk ning õpid palju kiiremini, kui mina seda tegin. Tee asju nii, nagu sisetunne ütleb – ja see ongi õige.

Kui Sul on õppimisel abi vaja, siis muidugi ma aitan. Minul oli väga hea isa, Sinu vanaisa. Kui ma tahtsin, et ta mulle mõne raamatu ette loeks, siis ta luges. Kui ma tahtsin, et ta mõne kodutöö ette ütleks, siis ta ütles. Ta lubas mul alati Soome televisioonist hilisõhtuni koos endaga filme vaadata – kui ma palusin. Niiviisi õppisin ära soome keele. Kuni ülikoolis käimise ajaks olin õppinud õppima – ma ei teinud vist mitte kordagi kelleltki midagi maha. Ka kehvad tulemused olid mu enda omad.

Elu õpetab Sind kindlasti rohkem, kui mina oskan õpetada. Mul ei ole pakkuda Sulle ühtegi valemit, kuidas elukool nii läbida, et Sul pärast on tunne nagu lasteaiagagi – nii kahju, et ta läbi sai! Kindlasti tuleb raskusi, aga ära karda neid. Ära kunagi tee midagi, millesse Sa ei usu. Ning ära kunagi jäta tegemata seda, millesse Sa usud.

Kui ma aus olen, siis oled Sa ikka jube armas. Hääd elukooli algust, kallis Jette!