Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Looda ikka endale, mitte..."

313
14.04.09, Õhtuleht, Janek Mäggi: "Looda ikka endale, mitte..." Vanaema luges ikka üles, mitu riigikorda ja rahahukku (loe: rahareformi) tema näinud oli. Nikolai II alates kuni Siim Kallaseni välja.

Lappasin möödud suvel vanaema õe ja tema abikaasa Hiiumaa kodus vanu pilte.
Vanatädi suri 2006. aasta lõpul, tema mees 2000. Lapsi neil ei olnud. Ja korraga tabasin ennast mõttelt, et varsti ei tea enam keegi, kes on need inimesed piltidel, mis olid nende inimeste mured ja rõõmud. Neid piltegi pole enam justkui kellelegi vaja.
Elu on üsna ajalik. Inimestest, kes elasid Eestis 1880. aastal, ei ole elus enam mitte ainumastki hinge. Maju ja puid on aga palju. Keskkond muutub vähem kui inimesed, kes seda keskkonda loovad.
1930ndatel käis tuliseid vaidlusi, kuidas Eesti elu edendada, kindlasti sama palju kui praegu. Nüüd tagantjärele lihtsalt anname hinnangu, aga pahatihti ei tee sedagi – meil lihtsalt tuleb leppida sellega, kuidas asjad on läinud ja pole suurt vahet, kes on süüdi või kes sellega heas mõttes hakkama sai.

Praeguseks välja kujunenud Eesti elukeskkonda on mõjutanud kõigi varasemate valitsuste tegemised ja tegemata jätmised. Kuid tehtud vigu ei saa kuigi palju heastada. Suure hurraaga loodud pensionisüsteemi on riigijuhid tunnistanud taas kord läbikukkunuks. Hakkame jälle otsast peale.

Mõistus ja jõud lõpevad niikuinii

Kuidas ikkagi elada nii, et olla selline, nagu tahad – ja elu lõpuni? Esimene asi on muidugi see, et tuleb arvestada elu tsüklilisusega. Lapspõlves hoolitsevad meie eest vanemad. Me ei saa valida, kas sünnime jõukasse või vähem jõukasse peresse.
Me ei saa valida, kas meie vanemad joovad või ei joo. Poliitikud küll ütlevad, et riik hoolitseb nõrgemate eest, kuid tegelikult on riigi tugi pigem hea tahte kui tegeliku abi avaldus. Lapsi kasvatavad vanemad ja nendest sõltuvad meie 20 esimest aastat (umbes 25% elust!) väga palju.
Seejärel algab aeg, mida saame ise palju suunata ja muuta. Teha otsuseid, millest osa osutuvad targaks ja osa kindlasti ka rumalaks. See aeg kestab umbes 40 aastat ehk pool meie elust.
Need, kes sel ajal ei suuda piisavalt kirsturaha koguda, jäävad viimasel veerandil paratamatult mannetuks ja riigi jaoks kepi najal kannetuks. Kirsturahaks saab pidada nii lapsi, väljamakstud korterit kui ka raamatuid jms, mida vanaduspõlves antikvariaati viia.
Paljud inimesed elavad paraku nii, nagu nende tänane mõistus, füüsiline võimekus jne säiliksid igavesti. Kui 40aastane inimene võtab 30aastase laenu, on siiski väga suur tõenäosus, et ta selle lõpuosa ise ära maksta ei suuda.

Tammekirstu jaoks kogu ise raha

Sageli kostub avalikkuses halvakspanu majanduslikult edukate inimeste pihta. Nii hea meel on, kui ka rikkad nutavad. Ometi ei olegi meil teist võimalust, kui pürgida ja pürgida, sest meil ei ole ju kellegi peale loota. Mõni saab sellega konkurentsiheitluses lihtsalt paremini hakkama kui teised. Riik meid ju tegelikult ei aita. Vanaema luges ikka üles, mitu riigikorda ja rahahukku (loe: rahareformi) tema näinud oli. Nikolai II alates kuni Siim Kallaseni välja. Tema aja inimesed teadsid vaid seda, et kuld ei sula. Nüüd sulab kuld ka.
Teine tõde (selle kõrval, et uus valitsus vana lubadusi millekski ei pea) on see, et elu aktiivsel perioodil (20–60) tuleb peale tarbimise (mis on elus väga oluline rahuldust pakkuv osa: söömine, reisimine, meelelahutus – selleks meil ju raha vaja ongi) ka luua väärtusi homse jaoks (et ka homme tarbida). Piltlikult öeldes tuleb meil tammekirstu jaoks ikka ise raha koguda, riik pakib meid heal juhul nimetult pappkarpi. Maha muidugi matab, aga võib-olla mitte nii, nagu me ise tahaksime.
Elu kvaliteedi tähtsaim osa on siiski armastus. Selle kõige laiemas mõttes. Parim pensionisammas saab inimesele olla see, kui ta suudab ümbritseda end inimestega, kes teda armastavad ja keda tema armastab. Seejärel tulevad materiaalsed asjad.

Riik õnnistab vaid nomenklatuuri

Loomulikult ei võida see, kellel on surres kõige rohkem asju, kuid ei võida ka see, kellel üldse asju pole. Pärijatele polegi vaja midagi jätta – kuid see, kes ei suuda tööinimese perioodil mitte mingisugust väärtust tuleviku tarvis säilitada, jääb elu viimasel veerandil suure tõenäosusega elu hammasrataste vahele.
Me võime ju rahasse halvustavalt suhtuda (eriti kui teda pole), kuid nüüdismaailmas ei saa ilma selleta kuidagi – sest riik hoiab meil vanaduspõlves ehk kuidagi hinge sees, aga mis elu see on.
Muidugi on neid, kelle eest riik igal juhul külluslikult hoolitseb, kuid need ei ole maksumaksjad, kes tuhandeid, sadu tuhandeid või isegi miljoneid kroone makse maksavad, vaid meie armastatud riigijuhid, kelle suhtumine õiglasesse raha ümberjagamisse ei erine palju Leonid Bre¾nevi või Karl Vaino omast.
Nomenklatuur teab, kes kui palju vajab. Ja kõige rohkem vajab loomulikult nomenklatuur ise – palka, garantiisid, hüvesid. Tavakodanik saab ja peabki lootma vaid iseendale. Jõudu tööle!