Arvamus: "Rahaahnus paneb äri käima"

Laenuraha on tõeline hapnik võlaorjuses majandusele. Inimesi ei saa süüdistada, et miks nad laenu võtavad – kuna see on ju nii-nii kallis! Sest väga paljud ujuvad tänu laenudele pinnale. Ja üks osa inimestest saab laenude abil lausa rikkaks.

Inimene harjub muutustega. Isegi sellistega, millega ta leppida ei taha. Nagu surm, lahkuminek. Mis siis veel majanduslike muutustega. Raha pole piisavalt, aga hing on sees. Tänaseks olemegi harjunud. Käive või palk on
väiksem, aga tark teeb tööd sama innukalt edasi, nagu midagi poleks muutunud. Sest küll see tulemus ka tuleb – niikuinii!

Majandus on vaikselt, aga kindlalt stabiliseerumas. Muidugi on firmasid, kust enam kunagi teenust osta ei saa – nad kas on juba lõpetanud või lõpetavad pankrotiga. Kuid suurem osa on olnud paindlikus muutumises. 

Tegelikult on ju igas majanduskeskkonnas võimalik äri teha. Isegi siis, kui käive kukub 100 miljoni krooni pealt 10 miljoni krooni peale – mingi turg on siiski olemas ja sellest tulebki lähtuda. Samas tähendavad muutused rahutust. See „rumal rahustus“, millest laulis Ruja, valdab inimesi reeglina siis, kui midagi ei lähe mitte paremaks, vaid hoopiski halvemaks. Kuni palk pidevalt tõusis, vahel isegi ilma, et selleks oleks pidanud rohkem pingutama, olid kõik õnnelikud ja särasid. Kui nüüd
tuleb teha rohkem tööd ja tulemus on lahjem, ajab see otsima süüdlast, kes on meie elu raskeks teinud. Meel on kurb ja masendus rõhub. Kas see on lõpp?" meenutades "Viimse reliikvia" kuldlauset. 

Kuid on ka teistsuguseid inimesi. Ettevõtlikke. Kes näevad, et nüüd on päev, kui tuleb kiiresti ja otsustavalt tegutseda. Uued võimalused väärivad proovimist. Üksikisik võib depressiooni kätte isegi surra, kuid riigid tervikuna mitte. Ärikeskkond eriti. Sest ettevõtetel on oma tegevuses väga
selge positiivne siht – kasum. Selle nimel on lihtne pingutada ja tulemust saab mõõta sisuliselt iga päev. Swedbanki lubadus omafinantseeringu määra kuni 10%ni sisuliselt riskivabalt (kui varem andis pank 1 mln krooni maksva korteri ostuks 0,9 mln laenu, siis nüüd annab sama korteri ostuks 0,45 mln krooni laenu – tagatis on sama!) alla lasta, ei tule sugugi mitte soovist hätta sattunud inimesi aidata, vaid ikka sellest, et neilt ära võtta ka see raha, mis neil veel alles on, ja eriti see, mida nad tulevikus teenivad. 

Eestlaste eluasemelaenude aastane intressikulu (mis läheb Skandinaavia pankade ülalpidamiseks ja omanikele kasumiks), ulatub kümnetesse miljarditesse kroonidesse ning kindlasti on suurem, kui meie kiiresti sulanud riigireserv oma 25mljardisel tipphetkel. Aga positiivne noot on selles monkey business’is siiski – kui raha ringleb, jääb igal pool ka midagi „torude külge“, kus ta voolab.
Laenuraha on tõeline hapnik võlaorjuses majandusele. Inimesi ei saa süüdistada, et miks nad laenu võtavad – kuna see on ju nii-nii kallis! Sest väga paljud ujuvad tänu laenudele pinnale. Ja üks osa inimestest saab laenude abil lausa rikkaks. 

Raha hind on erinevatele hetkedel lihtsalt erinev. Mõnikord võib 100%-line aastaintress olla lausa tasuta (kui osta aktsiaid, mille turuväärtus viskab aastaga sadu protsente üles, nagu paljude tehnoloogiafirmade aktsiatega on juhtunud) ja mõnikord võib 2%line eluasemelaenu intress olla ikkagi röövellik, kui majandus on pikki aastaid järjest deflatsioonis või kinnisvarahinnad kogu aeg kukuvad. Jaapanis on selle kohta viimase veidi enam kui kümnendi kogemus täiesti olemas.
Küsimus ei ju selles, kas majandus kasvab või kahaneb. Küsimus on selles, et oleks piisavalt palju „ahneid“ ja targalt innukaid inimesi ja firmasid, kes tahavad teenida maksimaalselt kasumit. Nemad panevad äri ja elu käima. Normaalses majanduskeskkonnas ei olegi teisti võimalik – muidu lähed kohe pankroti. See, et ka Eestis vahepeal teiste inimeste kümneteks aastateks võetud laene megakasumiteks keerati, oli lühiajaline erakordne olukord. Läänes nõuab isegi väikese kasumlikkuse saavutamine erakordset pingutust. 

Sest konkurents on niivõrd tihe. Konkurentsi tekkimise peamine põhjus on, et inimestele meeldib raha – nad vajavad seda ja naudivad seda. Ja ainukene võimalus seda endale saada, on see teistelt ära võtta. Enamasti liigub raha ühes suunas – rumalamatelt targemate ja nutikamate kätte. Pangad on selles mõttes hea eeskuju kõigile ettevõtlikele inimestele – nemad teavad, kuidas seda teha nii, et me isegi aru ei saa, kuidas me sellest ilma jääme. Aga elu läheb jälle käima.