Janek Mäggi: Mängi minuga, palun!

Meie olemasolemisel on iseenda kõrval mõte ka teiste jaoks. Kui seda mõtet ei ole, muutub meel nukraks. Siiruse ja soojuse jagamine aitab seda ka meie ellu tuua. Külvad ohakaid, lõikad ohakaid. Külvad helgust, lõikad helgust.

Vihma sajab, teed on märjad. Mullu ei saanud enne jõule üle hangede liikuma. Aga aasta kõige pikemad ja küllap ka kõige oodatumad pühad on kohe käes. Kuigi selles ajas on omajagu kurbust ja nukrustki. Üksiolemist ja üksindust. Hüljatust.

Käisin hiljuti lastega Eesti Draamateatris vaatamas Merle Karusoo lavastust “Sünnipäev”, mille tegevus toimus 1983./1984. aasta vahetusel. Peategelane oli Karu (Guido Kanguri taaskehastus üle 30 aasta!), kellel on vedru väljas ning kes elab mälestustes.

Pühad on toredad

Nääriteema tõi lapsi täis saalis olnud vanematele meelde tundeid, mida me tahtsime uuesti kogeda. Kahju oli Karust ja endast, et ei osanud (või tundub, et ei osanud) asju hinnata siis, kui nad olid päriselt. Mälestustes on kõik elavam. Tagantjärele on tunne tugevam. Kirkam.

Ühest küljest on kole tüütu igal aastal kuuske tuua, jõulukaarte kirjutada ja aastavahetuse paiku laiali saata ning vastata SMSidele. Kinkide otsimisest ja ostmisest rääkimata. Inimesed arutavad vahel, et miks ta mulle selle kaardi saatis – aasta jooksul pole kordagi helistanud! Teisest küljest, kui ei saada, siis on vihased: isegi nii palju ei saa, et väike kaart posti visata!

Pühad on toredad. Nad tuletavad meile meelde asju, mis värviküllastel argipäevadel meelest lähevad. Palju me oma lähedastele inimestele ikka kingitusi teeme, kui just mingit tähtpäeva ei ole?

Kui jõulud ja sünnipäev oleks vaid kord mitme aasta jooksul, läheks paljudel vast meelestki, et neil üldse vend või õde on. Isa ja ema püsivad meeles seepärast, et nad tuletavad ennast ise meelde.

Inimesed, kellel on tugev ja elujõuline sõpruskond, elavad kauem ja nad on tervemad. Me vajame tunnustuse kõrval ka kõige lihtsamat tähelepanu, koosolemist, ühist elu. Tunnet, et meid vajatakse.

Meie olemasolemisel on iseenda kõrval mõte ka teiste jaoks. Kui seda mõtet ei ole, muutub meel nukraks. Siiruse ja soojuse jagamine aitab seda ka meie ellu tuua. Külvad ohakaid, lõikad ohakaid. Külvad helgust, lõikad helgust.

Kindlasti leiaks igaüks hea tahtmise juures mängukastist mõne vana karu, kes on väga kurb, et temaga enam ei mängita. Ning kes tahaks olla uus ja värske üllatus. Kaunilt pakitud. Aga uueks ju enam ei saa...

Remontivajavad suhted

“Karud” ei ole muidugi ainult mängukarud. Pigem on need meie remonti ja tolmupühkimist vajavad suhted. Kui me suudame kas või ühele inimesele midagi tavapärasega võrreldes teisiti tehes heameelt valmistada, oleme palju saavutanud – oleme külvanud head. Elu on ju erakordselt lühike, mistõttu ei tohiks seda aega, mis meile antud, mõtlematult raisata.

Üks kurb uudis on veel: ükspäev võib igaühest meist saada äramängitud karu garaa¾inurka ununenud mängukastis – tolmune ja vedru väljas. Just siis on nii õnnestav kogeda, et keegi ikka veel mäletab meid. Keegi arvab, et meiega oli tore mängida. Et meid ei peagi ainuüksi sellepärast kasti põhja ära peitma, et nii vana, kulunud ning ajast ja arust oleme.

Reedan ühe saladuse veel – see on armastus, kui oma karudega elu lõpuni mängime. Enda omale igatahes lubasin seda. Tal oli hullult hea meel.