Janek Mäggi: Eesmärk 2011: teeme lapsi

Ja seepärast ma mõtlen. Kõik on tühine. Üks tühi töö ja vaimu närimine, kui meenutada Kogujat. Aga ühel asjal on siiski mõte sees. Anda elu. Anda uut elu. Ma ei muretse, et hiinlasi on palju. Ma muretsen, et meid on vähe. Kui on inimesi, siis on ka võimalusi. Elu saab kesta. Sellest, mis oli, pole mõtet rääkida – sest seda teame niikuinii. Sellest, mis tuleb, pole samuti mõtet rääkida – sest seda ei tea me niikuinii. Veidi fantaseerida siiski võib. Näha und. Mõni unenägu läheb täide.

Poliitika-aasta tuleb erutav – valime parlamenti ja presidenti. Mõlemat on vaja. Ilma ei saa. Kuni liisupäevani ajab muidugi üks kärarikas skandaal teist taga, kuigi olemuselt on peaaegu kõik sisutud – keegi süüdi ei jää ja kedagi vangi ei panda. Aga las noored möllavad! Tore peab olema! Ja poliitikutel praegu on – nagu lastel, kes lumesõda peavad. (Ja sõda nad peavad, kuigi mitte lumesõda.)

Äris on lood teised. Inimesed teevad tööd. Istuvad veel viimasel vana-aastapäeva hommikul kontoris ja mõtlevad rahast. Eurod, millest valitsus maksude näol rammusa killu välja loob, tulevad higi ja pisaratega. Viimane nädal tuleb eriti jaeettevõtetele närvesööv – kas suudame ikka euro väärikalt vastu võtta, ilma suuremate jamadeta? No küllap suudame.

Ettevõtjad ei mõtle töökohtadele, s.t nende loomisele. Nad mõtlevad kasumile, ja ainult kasumile. Mitu aastat on elatud säästuelu (õnnetumad loevad: saastaelu), mis on loomad kondiseks kurnanud – hinges veel on, aga õlgkatus on juba sisse söödetud. Nälg raha teenida on suurem kui kunagi varem.

Iga lehm ohtralt ei lüpsa

Kaua sa ikka räägid endale, et küll kunagi läheb paremaks. Mingu siis juba! Ja kohe!

Inimesed käivad tööl ja loodavad, et ehk ikka palk millalgi veidigi kasvab. No kus ta siis kasvab! Haledat meelt praeguse aja Eesti tööandja endale lubada ei saa.

Aga väga heade oskustega inimesed – ülemeelitamisi tuleb, ja mitte vähe. Kust sa seda konkurendi oskusteavet ikka muidu saad. Sest praegusel ajal tuleb olla parim – ülejäänud võivad ennast (kujundlikult öeldes) põlema panna.

Eluvaldkonnad erinevad. Kultuuripealinn on lehm, mis annab paljudele kultuuriinimestele rohkem piima, kui masujärgne kosumine lubaks. Inimesed meelt lahutada tahavad. Kuid ka kultuurivallas on neid, kelle talu haamri alla on läinud. Iga puusanõks saali täis ei too.

Tõsinedes – 2011. aasta märksõna on tihe-tihe konkurents igas vallas. Tahad riigikokku, äriedu, leiba lauale või lihtsalt veidi au ja kuulsust nt eurolaulu (loe: Eesti laulu") lauldes.

Selleks, et keegi sinuga räägiks, pead olema parim. Keerukamates valdkondades, kus konkurents eriti tihe, nt poliitikas ja kultuuris, parimatest parim. Kaevuri või mõne muu väga raske ja seetõttu mitte nii ihaldusväärse ameti puhul võib ka halvimatest parim kuidagi hakkama saada, aga see on pigem erand.

Töö, millel on mõte sees

Üldiselt muutub Eesti aga igavamaks ja igavamaks. Suured eesmärgid on laupäevast alates saavutatud ja järgneb sihitu ekslemine eri suundade vahel. Toomas Paul kirjutab oma raamatus "Seitse sabasulge", et universumil ei ole eemärki. Ta lihtsalt on. Nagu Jumal. Ega Eestilgi mingit eesmärki ei ole. Ja võib-olla pole vaja ka. Lihtsalt oleme ja kõik!

Pateetiliselt võib ju rääkida, et meie eesmärk on eesti keele ja kultuuri edasikandmine. Kuid kui ole enam inimesi, kellele see korda läheb, siis pole sellel keelel ja kultuurilgi erilist väärtust. Lappasin paar suve tagasi vanatädi ja tema mehe jõulukaarte – läbi aastakümnete. Tädi oli need hoolega alles hoidnud. Ja nüüd, kui nad mõlemad on läinud (lapsi neil ei olnud), pole neid kaarte enam kellelegi vaja. Vähemalt ei ole need enam nii kallid.

Ja seepärast ma mõtlen. Kõik on tühine. Üks tühi töö ja vaimu närimine, kui meenutada Kogujat. Aga ühel asjal on siiski mõte sees. Anda elu. Anda uut elu. Ma ei muretse, et hiinlasi on palju. Ma muretsen, et meid on vähe. Kui on inimesi, siis on ka võimalusi. Elu saab kesta.

Vahet pole, kes on peaminister. Vahet pole, kas meil on margad, kroonid, rublad või eurod. Vahet pole, kas maailmakultuur tuleb Eestisse ja eesti kultuur läheb maailma. Vahet pole, kas me oleme aastal 2011 Euroopa kõige kultuursem rahvas.

Kuid vahe on, kas me kestame. Sest egoistlik on jätta endale see, mis meile on edasi andmiseks antud – elu. Mind tegid vanemad just aastavahetuse paiku (kui sünnipäevad 9 kuud tagasi arvutada). Ema ja isa (seal üleval) – aitäh!

Ühtegi suuremat heategu me järgmisel aastal teha ei saa, kui anda elu. Ja võib-olla see olekski kõige suurem saavutus ja eesmärk, mis võiks elule suuna kõrval anda ka sihi? Kel see töö veel tegemata – võtke ette – see on kõige toredam töö, mida inimene teha saab – ka siis, kui palgatööd parasjagu pole.

"