Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Mina, Eesti päästerõngas

Äsjane taasiseseisvumispäev tõstis jälle päevakorda arutelu, kui tüdinud me oma riigist oleme.

Kus on suured ideed, õnne toovad erakonnad, geniaalsed riigijuhid ja ennastsalgavad riigimehed, kes meie tüdimuse peletaksid? Appi! Keegi ei tee mitte kui midagi, ainult imetlevad ennast ja käsivad seda teha ka teistel.

Kahjuks selliseid unistatud tegudeinimesi ei paistagi tulemas. Ühe erandiga. See üks erand oleme meie ise. Ainult igaüks ise suudab oma maailma ja Eestit enda ja ka teiste jaoks paremaks muuta. Teda vormida ja lihvida, täiustada ja tõhustada. Kui meil on olemas tahe mõni unistus ellu viia, siis see saabki teoks. Peab lihtsalt pühenduma ja selle nimel töötama.

Isikliku õnne otsimine ja taganõudmine on mõnes mõttes võõristavad. Tunduvad kuidagi isekad. Viisakam on ikka rääkida sellest, kuidas me altruistlikult mõtleme neile, kel on raskem, valusam ja väsitavam. Kuid lõpuks oleme ise need, kel on raske ja valus, ning nõuame, et kõik meile kaasa tunneksid.

Pikalt heategevusega tegelenuna arvan, et loomulikult peab igaüks meist andma panuse ühiskonna heaolusse ning kui mul käed, jalad ja mõte liigub, on see iseenesest mõistetav sotsiaalne kohustus minu enda, oma vanemate ning lähedaste ees.

Ma ei oska elamisest kuidagi ära tüdida ja Eestist samuti mitte. Mul on palju mõtteid, mida tulevikus hea meelega teen, kui Jumal elu ja tervist annab. Küsimus ei olegi niipalju saavutamises. Ei. Hoopis selles, et ma saan teha seda, mis mulle ja lähedastele rahuldust pakub. Mis teeb mind rõõmsaks ja õnnelikuks.

Kuid ma ei saa kuidagi oodata, et keegi teine teab või oskab või suudab midagi minu eest ära teha. Mõni poliitik või ülemus või sõber või sugulane. Tüdimus Eestist tähendab tüdimust iseendast. Kõige rohkem peame ootama revolutsiooni ja tegusid endalt, siis alles teistelt.

len märganud, et inimesed, kes Eestist on töö- või pereelu tõttu pidanud põgenema, on lõpuks ikka leidnud, et nad ei ole oma uuel kodumaal „piisavalt” oodatud. Tüdimus tuleb ka Londonist ja Toscanast, igavamatest kohtadest rääkimata.

Kuidas leevendada isiklikku läbikukkumist või -põlemist? Tuleb korraks maha rahuneda ja mõelda: mida mina saan teha, et mul endal oleks parem olla? Sageli saab ära teha väga-väga palju. Riigist tüdimine tähendab ka tüdimust kaaskodanikest. Kuid ehk on nemad tüdinud ka meist? Et me ainult vingume, nõuame ja midagi ette ei võta, et seda alalist rahulolematust muuta? Uppuja peab end ikka esmalt ise päästma, siis tõttavad ka teised appi.