Närvikuluhüvitise aeg – riigikogu võimalus

Õpetaja peaks olema see, kes tunneb sügavat missioonitunnet oma ameti vastu. (Nii on see muidugi igas ametis – olgu poliitik, arst või korstnapühkija.) Kuid et oma missiooni täita, on vaja tingimusi.

Närvikuluhüvitist tuleks maksta õpetajatele mitte selle eest, et mõned lapsed lubavad neid aeg-ajalt aknast välja visata, vaid selle eest, et riigikogu liikmetel oleks viisakas võimalus loobuda oma kuluhüvitistest. Küsimus ei ole kunagi raha puuduses, vaid selles, mis on tähtis, tähtsam või kõige tähtsam.

Mäletan oma esimest koolipäeva 1. septembril 1980 väga hästi. Alles hiljuti sain üle 25 aasta kokku oma kunagiste klassikaaslastega toonasest Tallinna 13. keskkoolist, praegusest Laagna gümnaasiumist ning imestasin, kui sügav emotsioon inimeste vahel koolis tekib. Tervitan siinkohal oma esimest klassijuhatajat Liidja Ilumetsa, kes senini samas koolis töötab, ning kõiki teisi õpetajaid, kes mind kooliajal ära kannatasid. Aitäh!
Muidugi arvan ma, et Eestis on õpetajate palgad liiga väikesed – eelkõige just teiste avaliku sektori palkadega võrreldes. Aga minu jutt ei tule ainult sellest. Tahan arutleda ka selle üle, mida õpetajad võiksid teha, et end ühis­konnas väärikana tunda. Et töö, mis on tore, oleks ka õiglaselt tasustatud ning lubaks elada nii, et ainult raha pärast ei peaks eriala vahetama või välismaale tööle minema.
Eesti üldhariduskoolides, lasteaeda­des ja kutsekeskkoolides on kokku 25 000 õpetajat, kellest 85% on daamid. Koos pereliikmete, laste ja lapse­vanemate ning lähemate sõpradega moodustate teie, õpetajad, aukartust äratava „armee”, mille jõuga peavad arvestama kõik poliitilised jõud. Arvestavadki, ja manipuleerivad. (Ärge lubage seda teha!)
Õpetajad on väga õppimisvõimelised ja teotahtelised. Oma väikesesse kommunikatsioonibüroosse olen tööle võtnud kaks endist emakeeleõpetajat. Mõlemad saavad oma uue tööga väga hästi hakkama juba mitu head aastat. Üks neist sai just emaks. Palju õnne!

Puhtsüdamlik ülestunnistus
Mõlemad tüdrukud (kuna nad on minust nooremad, siis kutsun neid nii) on tunnistanud, et koolist lahkumise põhjuseks ei olnud mitte ainult parem palk või vähene armastus õpetajaameti vastu, vaid ka nende töö vähene väärtustamine. Ja mitte ainult ühiskonna, vaid ka kaasõpetajate poolt. (Eks rivaalitsemist tuleb ette mitte ainult õpilaste, vaid ka õpetajate vahel.)
Kuna nemad tundsid nii, ei tunne ma süümepiinu, et head õpetajad koolist ära kutsusin. Ja kutsun tulevikus hea meelega veel. Ma ei arva, et kõik näitlejad peavad eluaeg teatris töötama ja õpetajad koolis. Kui tuleb tüdimus peale – vahetage eriala. Ja tõenäoliselt saate rohkem palka ka.
Õpetaja peaks olema see, kes tunneb sügavat missioonitunnet oma ameti vastu. (Nii on see muidugi igas ametis – olgu poliitik, arst või korstnapühkija.) Kuid et oma missiooni täita, on vaja tingimusi.
Üldjoontes tingimused siiski on. Õpetaja palk on väike, kuid mitte olematu. Eesti mitmes piirkonnas on õpetajal üks vähestest stabiilsetest (ja teiste, nt kohalike töötute või põllupidajatega võrreldes) suhteliselt kõrgetest – üle kohaliku keskmise – palkadest.
Tõsine „häda” õpetajate palkade tõstmisel on õpetajate suur arv. Kui tõsta igal õpetajal ühe euro võrra palka, tähendab see aastas 1 x 12 x 25 000 ehk 300 000 eurot lisakulu, millele lisanduvad sotsiaalmaksud. Eesti õpetajate keskmine palk jäi 2010. aastal Eesti keskmisele palgale 21 euroga alla, olles 771 eurot.

Pluss 12 eurot aasta eest
Minu meelest oleks õpetaja töö eeldusi, ülesandeid ning ootusi vaadates normaalne palk kaks Eesti keskmist, mis võiks olla seaduses kirjas. Nagu riigikogul. Mida keegi vähendada ei saa. Isegi mitte õpetajad ise. Praeguses Eestis siis ca 1500 eurot kuus, millele võiks lisanduda närvikuluhüvitis iga koolis töötatud aasta eest. Näiteks 12 eurot aasta kohta.
Närvikuluhüvitist maksaks ma õpetajatele mitte selle eest, et mõned lapsed lubavad neid aeg-ajalt aknast välja visata (sic! tõestisündinud lugu), vaid selle eest, et riigikogu liikmetel oleks viisakas võimalus loobuda oma kuluhüvitistest, mis röövivad Jüri Mõisaga nõus olles õpetajate taskust järgmisel aastal kaks miljonit eurot ehk kaheksa eurot (sh kõik maksud) igalt õpetajalt.
Nojah. Nüüd olin võib-olla vastik poliitikute suhtes, kuid pigem tahan viidata, et Eesti riigieelarves on kohti küll, kus on võimalik raha ja prioriteete ümber jagada. Jaak Aaviksoo võib ju öelda, et raha ei ole haridusministeeriumi eelarves, kuid siis on see raha riigikogu eelarves või mujal.
Küsimus ei ole kunagi raha puuduses, vaid selles, mis on tähtis, tähtsam või kõige tähtsam. Ühesõnaga: riik saab ja peab õpetajate palgad viima kooskõlla teiste avaliku sektorite palkadega ning selleks ei ole vaja juurde „leida” ühtki eurot. Kui isa on paks ja sööb liiga palju, võib ta loovutada küll pool oma portsust kasvavale pojale, kes on kogu aeg näljas. Aga emal selleks veel ühte töökohta juurde vaja ei ole, et lisatoitu osta. Eriti kui ta juba töötab õpetajana ning igal õhtul enne magamaminekut peab laste töid parandama ning järgmise päeva tunde ette valmistama.
Kolme lapse isana (poisid on 12 ja 10, tütar 6) olen ma ka kooliteenuse usin tarbija. Üldiselt olen väga rahul. Tütar, kes hakkas septembrist eelkoolis käima, tahab kooli minna. Talle meeldib. Poisid on sellised, nagu nad on – tavalised, mitte hullemad kui mina omal ajal. Aga ma tajun, et nendega tegeldakse ja neist hoolitakse.

Silmapaistvalt hea Eesti haridus
Eesti hariduse kvaliteet on Euroopas silmapaistev. Seepärast arvan, et Eesti ühiskond (mille taga, head poliitikud, on hääled) on pigem arvamusel, et hariduse kvaliteet peab olema kõrge. Õpetajate õiglane palk teiste ametitega võrreldes on see, mis lubab seda tagada.
Seitse aastat Tallinna lastehaigla toetusfondi nõukogu esimehena on võimaldanud lähedalt näha arstide palgatemaatikat. Palk saab olla vale ainult teistega võrreldes – näiteks riigikogu liikmetega (kes saavad tippjuhipalka – ainult suurfirmade omanikel ei tasu sissetuleku pärast riigikokku tööle minna, teistel kõigil tasub!), soomlastega, ehitajatega jne. Eesti õpetajate palk on vale paljude teiste palkadega võrreldes.
Mida saavad õpetajad teha, et oma väärtust ühiskonnas tõsta? See väärtus on juba kõrge. Pigem on küsimus, kuidas survestada poliitikuid prioriteete üle vaatama. Selleks tulebki survet avaldada koos ettepanekutega, kuidas soovitud lahenduseni jõuda. Kuid lihtsalt palka nõuda... Noh, ei ole väärikas. Kui kõigil õpetajatel tuimalt palka tõsta, tuleviku arvelt, oleme omadega varsti Kreeka põrgus. Haridusminister Jaak Aaviksoo jutt, et koolivõrku tuleb palkade tõstmiseks kohendada, on iseenesest õige. Ka kool peab olema efektiivne.

Õpetajadki tehku kodutööd
Enese väärikana tundmiseks tuleb ka ise palju ära teha. Liiga harva loen avalikust meediast (kui Õpetajate Leht välja arvata) õpetajate arvamusavaldusi ühiskonnaelu teemadel. Tundub, et koolist väljapoole panustavad õpetajad liiga vähe.
Kool on vaja kaasata ühiskonda (ka nendeni, kellel ei ole koolis käivaid lapsi). Kuid ka ühiskond on vaja kaasata kooli. Käisin hiljuti ajakirjanik Epp-Mare Kukemelgi palvel Lilleküla koolis loengut pidamas oma tööst – suhtekorraldusest. Väga tore oli. Mulle endale. Mu vanem poeg käis samas koolis esimeses klassis. Isiklik side on väga tähtis. Tallinna tehnikaülikoolis on suur autahvel, kus väljas vilistlased, kes on kooli toetanud. Kõik ühiskonnas, sh poliitikas aktiivsed inimesed on koolis käinud. Võtke neil sabast kinni ja pange nad tööle!
Ükski riigikogu liige ei julge oma esimesele klassijuhatajale öelda, et kallis Liidja või Marju või Säde, sinu palk on liiga kõrge, ma ei taha ega saa midagi selleks ära teha, et sinu amet ja töö oleksid väärtustatud.
Ja teistpidi – võib-olla peaksime kõik aeg-ajalt üles otsima oma vanad klassikaaslased ja õpetajad, et küsida, kuidas neil läheb. Ning võib-olla koos midagi ette võtma, et meil kõigil läheks homme natukene paremini, kui läks eile.
Probleem ei ole ju selles, et ainult õpetajad vajavad tuge. Probleem on selles, et ühiskonnas valitseks mõistlik tasakaal. Kindlasti ei hakka inimesed avalikus sektoris kunagi nii palju raha saama, et nad enam mingil juhul rohkem palka ei tahaks. Kuid nii palju võiksid nad saada küll, et piirivalvurina töötades end piirivalvurina ja õpetajana töötades õpetajana tunda. Et oleks hea sugulastele ja sõpradele öelda, mida sa teed ja kes oled.