Janek Mäggi:"Laenata või mitte laenata – selles on tänapäeval küsimus"

Seni, kuni kinnisvara hinnad mühinal kerkisid, muutus iga laenukroon paugupealt kullaks. Nüüd, kus intressid suurenevad ja sissetulekud ei kasva enam nii kiiresti, haarab paljusid õigustatud mure – kas ja kuidas üldse võlgu olla?

Asja kurbloolisus: kui kinnisvara hinnad kukuvad, muutub iga laenukroon mullaks – inimesed võivad olla pangale võlgu palju rohkem kui nende ostetud kinnisvara turul väärt on. Selliseid inimesi Eestis juba on. Ja tõenäoliselt tuleb juurde.

Kukkuvate hindade puhul tähendab laen samasugust sureva hobuse maksmist nagu seda on autoliising. Paljud arvestavad autoliisingusumma samasuguseks püsikuluks nagu korteriüür ning ei mõtlegi, et see on mingil moel ka investeering.

Ostad auto, siis väärtus haihtub õhku

Autoliisingut või -laenu võttes mõtlevad vähesed, et tegelikult tuleb intress auto hinnale otsa arvutada. Ei torka kohe pähegi, et liising-laen teevad ostu oluliselt kallimaks.

Näiteks kui osta 300 000-kroonine auto, mille liisinguintress viie aasta jooksul on 5% (ilma sissemakseta ja jääkväärtusega 0 krooni), lisandub auto hinnale Hansapanga kodulehel oleva autoliisingu kalkulaatori arvutuse kohaselt 40 000 krooni ehk üle 10% auto ostuhinnast.

Seega, auto eest, mis viie aasta pärast maksab võib-olla 70 000 krooni, tuleb maksta 270 000 krooni õhku" – see on peaaegu kogu auto hind. Sõitmise eest tuleb aastas maksta 54 000 krooni ehk 4500 krooni kuus.

Päris valus. Tean inimesi, kes sõidavad pigem taksoga ja on võrreldes autoomamisega ikka plussis. Tõsi, ka taksosõit on viimasel ajal päris kallis, aga vähemalt ei küsita teilt täiendavalt bensiini- ja remondiraha.

Odav laenuraha! Kas ikka on?

Laenu odavus on müüt ka eluasemelaenu puhul. Näiteks 15aastasest laenust, mille intress Eesti suuremates pankades on pluss-miinus 5%, kulub esimestel aastatel umbes pool tagasimaksest intresside tasumiseks.

Viieprotsendine intress tundub väga väike, eriti nüüd, kui alatasa räägitakse, et inflatsioon (üldine hinnataseme tõus, mida põhjustavad kasvanud tootmiskulud või liignõudlus antud pakkumistaseme suhtes) on väga suur ja suundus kohati 10% tasemele.

Kuid seda viit protsenti võib olla päris palju, kui intressi tuleb tasuda annuiteedi (püsiva suurusega maksete lõplik jada) alusel ning kinnisvara hind ei kasva järjest pikki aastaid. Saksamaal näiteks on kinnisvara hind viimase 10 aastaga (sic!) kukkunud 4%, Jaapanis koguni 44%, kinnitab äriajakirja BusinessWeek möödunud aastal tehtud ülevaade. Seepärast eelistavad sakslased korterit üürida – alati saab kolida sobivamale pinnale, kui selleks tekib tuju või vajadus.

Kinnisvara hindade langus tekitab teisegi lumepalliefekti – raskustesse sattunud inimesed jäävad oma kodust ilma. SEB teatas küll, et pakub laenukindlustust, mis aitab laenumakseid tasuda ka siis, kui inimene jääb pikaks ajaks töötuks.

Ent risk jääb ikka suureks. Sest siiani võis inimene, kui sattus raskusse, müüa oma kinnisvara maha ning pärast laenu tagasimaksmist jäi raha üle – muutunud keskkonnas aga ei pruugi kinnisvara müügist saadud rahast piisata isegi laenu tagasimaksmiseks. Müüd kodu maha ja oled ikka veel pangale võlgu. Päris jube lugu.

Laenamine on moodsa aja pärisorjus

Laenamine on igivana moodus osta väärtusi, mida ise luua pole suutnud. Juba vanatestamentlik õpetussõna ütleb, et laenaja on laenuandja ori. Laenu kõige suurem häda ongi selles, et see tuleb ka tagasi maksta. Maksku mis maksab.

Ükski pank ei anna raha laenajale niisama – ikka rammusa protsendi eest ja seepärast, et ei suuda seda ise muul viisil paremini teenima panna. Jutt, et laenuraha on odav, on pehmelt öeldes vastutustundetu ja rumal.

Ameerika Ühendriigid, millest on räägitud kui võlgu elamise musternäidisest, on oma hättasattunud võlgnikega püsti hädas. Kinnisvarakrahhini jõudsid ameeriklased tänu pankade ahnusele (kõik, kes laenu tahtsid, seda ka said – tagasimaksevõimet ja tausta peaaegu ei kontrollitud) ning inimeste vastutustundetusele (kes ei tahaks elada ilusamat elu, mis sest, et võõra rahaga). Süüdi on reeglina mõlemad pooled.

Laenu tasub võtta vaid niipalju, kui hädapärast vaja, ja mitte sentigi rohkem. Päris ilma laenuta ei pruugi hakkama saada. Paljud meist peaksid parema eluaseme soetamiseks aastaid raha koguma. Ja kui raha lõpuks koos, võib selguda, et ka elu on mööda läinud...

Ei maksa unustada sedagi, et vahel õnnestub laenurahaga teha kasulikke tehinguid – võib osta midagi palju väärtuslikumat, kui on raha väärtus konkreetsel ajal. Näiteks magusa krundi või korteri, mille hind kasvab. Seetõttu võib laenuotsus olla vahel vägagi arukas.

Sissetulekuid peab suurendama niikuinii

Ometi on endale parema elu lubamiseks kõige mõistlikum suurendada hoopis sissetulekuid. Lihtne öelda, raske teha? Tõsi, kuid laenu tagasimaksmiseks tuleb oma sissetulekuid nii ehk nii suurendada. Kui ei taha pankrotti minna.

Seega on tee ainult ühesuunaline. Laen on raha ostmine. Laen loob mulje, et meil on raha, auto ja maja. Kuid kui me laenu tagasi ei maksa, jääme kõigist neist väärtustest kiiresti ilma.

Eestis on viimase aasta jooksul väga populaarseks saanud erinevad tarbimis- ja SMS-laenud. Kui toksida Google’i otsingumootorisse sõna "laen", tuleb vastuseks hunnitu kogus moodsaid laenukontoreid, kus 1000 krooni laenamisel on kuuintress 20%!

Tule taevas appi! Ent inimesed on nõus võtma laenu, mille aastaintress on 240% või rohkem. Sellist laenu reklaamitakse sõnadega "kasulik ja turvaline"-. Inimene peab olema küll väga-väga hädas või väga-väga rumal, kui hakkab oma kogutud natukest sellisel moel raiskama. Tasub endale aru anda, et megaprotsendiga kiirlaen ei vii kedagi soovitud tulemusele (õnn ja rikkus!) lähemale.

Pigem teenigu raha sind, kui sina raha

Tark inimene maksab oma laenud esimesel võimalusel tagasi. Targem on olla ise panga poolel ja raha välja laenata. Lihtsaim moodus selleks on deposiit.

Praegu on tähtajaliste deposiitide intressid samuti 5% piirimail või isegi üle selle.

Intressimäär (mis sõltub otseselt raha pakkumisest rahaturul) ei pruugi nii kõrgeks jääda, ent teenitav intress võib pikemas perspektiivis päris arvestatav olla.

Euribori (Euro Interbank Offered Rate, iga päev kell 11 avaldatav 4500 Euroopa kommertspanga keskmine rahaturu instrumendi (peamiselt laenud) intress) tõusud ja langused mõjutavad Eesti majandust ja inimesi rohkem kui Toompealt tulevad maksuotsused.

Iga laenuotsust tasub tõsiselt kaaluda: mida me selle rahaga teeme, kui kiiresti see meie käte vahel sulab ning kuidas me kavatseme laenu tagasi maksta.

Tagasimaksmist kavandades ei tasu unustada ka seda, et sageli nõuavad pangad kliendilt, kui tagastada raha enne tähtaega, saamata jäänud intresside eest trahvi. Võimalusel tasub laenulepingusse sisse suruda punkt, et laenu (või laenuosa) enneaegne tagastamine oleks tasuta. Vaba raha tekkides tasub laenud tagasi maksta – hoiab palju raha kokku. Kuigi pank käsitleb sarnast tegu vaat et kuriteona, ei maksa sellest heituda. Säästmist nad ju õpetavad.