Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: milleks kirikule raha?

Kui kirikuinimesed räägivad rahast, mõjub see paljudele ilmikutele ehmatavalt. Miks Jumalal on raha vaja, ta on ju kõikvõimas?! Kas Jumalariigis on üldse kohane, et keegi nii ilmalikust asjast kui raha mõtleb, veel enam räägib ja on sellest huvitatud?

Ühiskonnalt raha küsimine on Eesti heategevuses pigem tavaline, inimesed annetavad hea meelega, kuid kirik on seni piirdunud pigem tukukottide ja korjanduskarpidega. Mõned Tallinna kirikud koguvad muuseumitena piletitulu, nt Tallinna Toomkirik ja Oleviste kirik, kuid ka siis peavad turistid ise kirikusse minema, et oma annetus teha.

Samas on palju neid, kes teenistustel regulaarselt ei käi, kuid on huvitatud, et meie pärand oleks korras ja säiliks. Neile tuleb luua mugav võimalus kirikute toetamiseks. Nii hoonete korrashoiuks kui ka sisuloomeks.

Kahjuks on Eestis enamik sajanditevanuseid sakraalhooneid renoveerimata. Isegi jõulude ajal, kui kirikud on sageli puupüsti rahvast täis ja kogudus oma koja kaunilt ehtinud, on kirikud kõledad. Kehasoojusest nende soojakskütmiseks ei piisa. Me istume või seisame üleriietes, ikka on külm. Krohv pudeneb. Ajahammas pureb. Ehtes kuused varjavad lühikeseks jõuluajaks puudusi, mis kogudusele valu valmistavad.

Viimase kolmekümne aastaga oleme siiski suutnud korda teha 50 kirikut, mis on umbesneljandik pühakodadest. Sellise tempoga me siiski kõiki tänaseni püsinud hooneid tulevastele põlvedele säilitada ei suuda. Kuid iga kogukond vajab oma pühakoda, mälestust endistest aegadest, mis hoiab meid elus täna ja juhatab homsesse. Nende kodade korrashoid vajab kogu ühiskonna tuge. Neid ei ole vaja mitte ainult kogudustele, vaid kogu Eesti ühiskonnale.

Röövlikoopa asemel olgu pühakoda

Pühakojal on väga oluline roll kogukonna elus, kuigi kõigeks ta ei sobi. Matteuse evangeeliumi 21. peatüki 12.-13. salmis seisab: „Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. Ja ta ütles neile: “Kirjutatud on: Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!”“

Jumalakoda röövlikoopaks teha ei tohi, see on patt ega ole Jumalale meelepärane tegu. Kuid teisest küljest kinnitab Luuka evangeeliumi 20. peatüki 20.-26. salm: „Ja nad läkitasid Jeesust varitsema nuhke, kes pidid teesklema õigeid, et teda tabada mõne sõna pealt, nii et nad võiksid ta anda maavalitseja võimusesse ja meelevalda. Ja need küsisid temalt: „Õpetaja, me teame, et sa räägid ja õpetad õigesti ega otsusta näo järgi, vaid õpetad Jumala teed tõepäraselt. Kas me peame keisrile andma pearaha või ei?” Aga et Jeesus märkas nende salakavalust, ütles ta neile: “Näidake mulle teenarit! Kelle pilt ja kiri sellel on?” Nemad ütlesid: “Keisri.” Jeesus ütles neile: “Andke siis nüüd keisri oma keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!” Ja nad ei suutnud teda milleski tema kõnes tabada rahvahulga ees ja tema vastust imetledes jäid nad vait.“

Jeesus ei pidanud õigeks avalikku võimu ignoreerida. Talle oli tähtis, et maksuraha oleks antud sellele, kes selle on välja andnud. Raha kasutamine ei olnud tema jaoks probleem. See oli mõistlik tegevus. Raha pidi korda saatma seda, milleks ta loodud on. Ta mõistis hukka nii need, kes pühakojas äritsesid, kui ka need, kes raha mõistlikku kasutust vältida püüdsid.

Rahaga tehakse korda kirikuhooned, kirik hoiab korras inimesed

Kiriku ülesannete hulgas on nii teenistuste pidamine – ristimine, laulatus, matus, leeritamine, igapäevane teenimine – kui ka kultuuripärandi säilitamine. Meil ei ole väga palju rohkem vanu kivihooneid kui mõisad ja kirikud, mõned kindlused ka. Kahjuks on väga paljud mõisad juba hävinud. Kirikud on paremini püsinud, kuid me ei tohi lasta neid laguneda. Nad hoiavad alles meie vanemate palveid.

Teine võtmeülesanne on Eesti kultuuripärandi, sh arhitektuuripärandi säilitamine. Meil on väga vaja, et need hooned püsiksid, et neil oleks funktsioon, mis ei pruugi olla ainult teenistusega seotud. Avalikud kontserdid ja muud üritused, mis kirikusse sobivad, on vajalikud.

Eestil on läinud hästi, et me ei ole kirikute funktsiooni pidanud totaalselt muutma. Olen Amsterdamis ööbinud hotellis, mis asub endises kirkus. Kuid Euroopas on osadest kirikutest saanud ka kortermajad või koguni ööklubid. See ei ole trend, mida me tegelikult ühiskonnana vajame. Täielik ilmalikustumine pole tee, mida mööda minna.

Eesti inimeste füüsilise tervise eest hoolitseb inimene ise, vajadusel arstid. Vaimse ja sotsiaalse tervise eest aga kirik ja meie kristlik kultuur. Eesti on kristlik maa ning kristlik kultuur aitab meil kesta. Eesti kirikute korrashoid on kogu Eesti ühiskonna ülesanne. Kui kirikuhooned on korras, saavad kirikud korras hoida inimesi ja vastupidi.

Kirikufond teeb korda kirikuhooneid

Kirikufond on Eesti heategevusfondide hulgas noor, asutatud 2018. aasta jaanuaris. Me oleme endale sihiks seadnud ei vähem ega rohkem kui kõigi Eesti kirikute korda tegemise. Kas see juhtub otseselt Kirikufondi abiga või Kirikufondi mõjul, ei ole peamine. Me tahame, et kõik Eesti kirikud säraksid pärandi kandjatena ning täidaksid oma rolli teenistuste korraldajatena. Iga eestimaalase jaoks.

Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus on üle 160 000 liikme. Kui iga kiriku liige annetab 10 eurot kuus, mis on tavapärane püsiannetus Eesti heategevuses, teeks see aastas 19,2 miljonit eurot ning sellega saaks korda teha vähemalt 20 keerulises olukorras kirikut aastas. Umbes kümne aastaga oleks kõik korras. Püsiannetus ongi meie peamine siht ja võimalus. Tänaseks on esimese täistööaasta jooksul tekkinud arvestatav hulk püsiannetajaid, kuid me oleme alles alguses. Indu jagub.