Janek Mäggi: Ükspäev kukub Ansipi valitsus niikuinii

Nägusid, kes on Eestis olemas, aga keda me täna Toompeal ei näe, muidugi on. Rahvas ootab uut Mart Laari platsi puhtaks löömas või uut Juhan Partsi läbi murdmas. Kuid kas need uued näod tahavad platsile tulla? Tahe sõltub eelkõige sellest, kas triumviraat Ansip-Parts-Laar annab selleks võimaluse. Kas nad teevad andestamatuid vigu? Sellele küsimusele annavad vastuse järgmised neli aastat.

Juba kaks endist peaministrit valitsuses oli üsna omapärane, kuid kolm — see on erakordne. Peaminister Andrus Ansip on Eesti riiki juhtinud kauem kui keegi teine enne ja võib-olla ka pikka aega pärast teda.

Juhan Parts on teinud imelise metamorfoosi sabatähena alustanud erakonna juhist väärikaks majandus- ja kommunikatsiooniministriks. Mart Laar oli üks tsiteeritumaid poliitikuid ka siis, kui ta valitsusse ei kuulunud.

Jaak Aaviksoo on Toomas Hendrik Ilvese eeskujul (Tiit Vähi, Mart Siimanni ja Mart Laari valitsuses) võtmas ühte ja sama ministriametit erinevate erakondade esindajana — 90ndate teisel poolel Reformierakonna poolt pakutud ministrina, nüüd IRLi liikmena.

Välisel vaatlusel muudab Mart Laari tulek valitsusse IRLi lauapoole valitsuses kaalukamaks. Ansip peab kõvasti vaeva nägema, et ka tema meesministreid “surnuks ei nokitaks”, kui kasutada Jürgen Ligi tabavat väljendit. Kui “raudne leedi” Keit Pentus on, selgub lähema aasta jooksul.

Uue valitsuse koosseis näitab, et mõlemad osapooled võtavad valitsust tõsiselt. Sellist asja pole Eestis enne Ansipit olnud. Tõsistel meestel ei lähe närvid paari aastaga läbi. Tõsised mehed ei solvu. Ei vihasta. Tõsised mehed kehtestavad ennast ja räägivad läbi.

Reformierakond kasutab uues valitsuses Keskkerakonna äraproovitud strateegiat uute staaride tekitamiseks: annab (tööalaselt) vähe välja paistnud inimestele tähtsa ameti ja amet teeb tast tähtsa inimese.

Jüri Ratas lõi Tallinna linnapeana uute poliittähtede tootmise mudeli, mille järgi “tehti” hästi õnnestunud sotsiaalminister Hanno Pevkur ning saavad staariks (või nokitakse surnuks) Kristen Michal ja Keit Pentus. Kaja Kallas on kindlasti üks tulevikuvõimalus, kui liigne enesekindlus ja “püha isa” vari teda liiga maast lahti ei rebi.

2011. aasta aprillis saab Eesti kindlasti parima võimaliku valitsuse — nii hääletasid valijad. Küsimus on selles, kui kauaks ta parimaks jääb. Irvhambad ütlevad, et kaitseväelased nimetatakse varsti ümber metsavendadeks ja sisse seatakse eluaegsete ministrite — peaminister ja välisminister — ametid, kust ei ole võimalik tagasi astuda, sest rahvas armastab nende ametite pidajaid nii väga.

Õigupoolest ei ole reeglit, kui kaua keegi mingis ametis peaks töötama. Kes on väga hea, töötagu pikemalt. Kuid verevahetust on samuti vaja, kuna see vähendab stagnatsiooni ja ka korruptsiooni ohtu. Teatav ebakindlus sunnib oluliselt rohkem pingutama.

Mida aga soovida opositsioonile? Kindlasti seda, et ärgu sotsid ja keskerakondlased lootkugi, et nad on ainsad, kes nelja aasta pärast opositsiooni esindavad. Riigipiruka lõhn kutsub kõik üksikud ja organiseerunud kõutsid kokku tõelisele hiirejahile. Ja hiireks on iga üksik hääl.

Selleks, et nelja aasta pärast võita ja koos võiduga ka valitsus moodustada, on vaja järgmised neli aastat särada, särada ja veel kord särada. Riigikogus “istumisest” ei piisa. On vaja toppida knopkasid iga valitsusliikme ja koalitsioonipoliitiku toolile. Iga päev.

Ükspäev kukub Ansipi valitsus niikuinii. Kuid selle päevani võib olla tõesti palju aega, sest Ansip juhib parteid nagu firmat, mille aktsiad on börsil ja mille turuväärtust on vaja kogu aeg kasvatada. Selleks jagab ta kõigile parteitöötajatele kuldseid käeraudu. Tal on, mida jagada.

Need käerauad on nii tugevad, et (avalik) mässamine partei sees ei tule kellelegi mõttessegi. Parteijuhtidena ei erine Ansip, Laar ja Savisaar mitte millegi poolest. Nad teavad, mis töötab.

Sven Mikseril pole seni veel kellelegi käeraudu pakkuda õnnestunud, kuid tundub, et just selles osas on ta oma konkurentidest nõrgem — kuulutab idealismi, mis pragmaatilisi parteisõdureid ei toida ega kata. Partei on elus siis, kui inimesed talle anduvad. Selleks tuleb nad kokku osta, moosida, meelitada, keelitada, võluda — vahel ka kokku ähvardada.

Kuid nelja aasta pärast tahab Eesti rahvas tõenäoliselt uusi nägusid. Tüdimusjuttu oli nüüdki, aga väidetavalt ei olnud sobivaid alternatiive.

Nägusid, kes on Eestis olemas, aga keda me täna Toompeal ei näe, muidugi on. Rahvas ootab uut Mart Laari platsi puhtaks löömas või uut Juhan Partsi läbi murdmas. Kuid kas need uued näod tahavad platsile tulla?

Tahe sõltub eelkõige sellest, kas triumviraat Ansip-Parts-Laar annab selleks võimaluse. Kas nad teevad andestamatuid vigu? Sellele küsimusele annavad vastuse järgmised neli aastat.