Janek Mäggi: kui suudad veel uksele koputada, võid ellu jääda!

Hoiatus! Kogu järgnev jutt võib olla häiriv, ärevust või paanikat tekitav. Nõrganärvilistele on teksti lugemine rangelt mitte soovitatav. Iga sõna ja tähe taasesitamine, tsiteerimine, kopeerimine või nendele viitamine on lubatud ainult autori taasesitatava loaga ning ainult sõna-sõnaliselt kogu ulatuses. Pahatahtlikud eksijad antakse kohtusse või saadetakse sundravile.

Andres Mustoneni kontsertreis Venemaale lõikas Eesti avaliku arvamuse eelnevalt korralikult ihutud väitsaga katki. Suurest kunstnikust sai hoobilt sõjakurjategija ja reetur, kelle palk saab olla ainult üks. Mõned tema sõbrad küll püüdsid kutsuda hullunud publikut korrale, kuid publik trampis jalgu ning nõudis verd, ja seda ta ka sai. Etendus oli muljetavaldav ning kaks kolmandiku rahvast ei saanudki aru, kas laval toimuv on mäng või päriselu.

Samasse ritta võib panna Andrus Veerpalu, Varro Vooglaiu, Aivar Mäe, Marti Kuusiku ja paljude teiste avaliku elu tegelaste juhtumid. Mitmed on lõppenud kannatanu surmaga, Ando Keskküla löödigi vaimselt maha. Aivar Rehe valis taevatrepi. Kergemalt pääsesid Clyde Kull, Märt Avandi, Marko Mihkelson.

Kõik need Eesti inimesed on välise vaatluse järgi olnud füüsiliselt ja vaimselt terved, kuid neile on pandud diagnoos: sotsiaalselt haige. Nad on teinud või mõelnud ja arvanud midagi sellist, mis on „ühiskonna jaoks vastuvõetamatu“.

Suhtekorraldaja poole pöörduvadki enamasti need, keda ühiskond (täpsemalt mõned selle osad) on vigaseks peksnud või kellele on hooletult või hoolimatult punase või kollase fooritule ajal ülekäigurada ületades vihaga otsa sõidetud. Arsti juurde lähevad haiged või kaebustega inimesed – terved seda ei tee. Kuigi kõik, kes ise arvavad, et nad on terved, ei pruugi teada, et nad seda ei ole.

Kui suudad veel uksele koputada, võid ellu jääda!
Piltlikult öeldes roomab suhtehaigla ukseni inimene, kelle kondid on murtud, riided nõretavad verest, liha on väljas ja nahk ripakil, ta sonib ja oigab ning kogu jõudu kokku võttes suudab vaevukuuldavalt koputada.

Ta on jõudnud kas omal jõul või kõrvalise abiga erakorralise sotsiaalmeditsiini osakonda, kus haavad seotakse kinni, tehakse vajalikud operatsioonid, pannakse voolikud külge ning mõne aja pärast võib paremal juhul saabuda hetk, mil ta võtab jalad alla ning saab kodusele ravile.

Avalikkus lahkab juhtunut, kuid ei mõtle, et lahkamise ajal võib patsient olla veel elus. Elavalt inimeselt ilma tuimestuseta käe eemaldamine võib olla põrgulikult valus ning ei ole midagi imestada, kui patsient täiest kõrist röögib või koomasse langeb. Ühiskonnas elab väga vähe täiuslikke inimesi ning enamasti ei ole täiuslikud inimesed, kes peavad teisi ebatäiuslikeks. Kõik, kes peavad end arstiks, ei pruugi seda siiski olla – nad ei ravi, vaid sandistavad patsiente.

Kui politsei, kiirabi ja päästeamet jõuavad avarii sündmuskohale, kus kahes totaalselt kortsus autos on tõsiselt viga saanud inimesed, ei otsi nad välja alkomeetrit, et kontrollida, kas juhid olid kained või ei helista juhtimiskeskusesse, et ega kumbki juhtidest enne õnnetust kiirust ei ületanud. Nad lõikavad kannatanud välja ja püüavad nende elu päästa.

Õnnetuse juhtumise hetkel võib olla selge, et juhid võisid olla süüdi – kriminaalses joobes, ületanud kiirust määral, mis väärib vangikongi – karistus järgneb, kuid karistada saab ühe süüteo eest vaid korra ning inimesed peavad saama seejärel edasi elada.

Haavad seotakse kinni, kuid armid jäävad
Teole saab hinnangu anda peale tegu, mil tegu enam olematuks teha ei saa. Kui õnnetus on juhtunud, saab lähtuda ainult sellest, mida edasi teha, kuidas edasi elada. Postimehe hiljutine pealkiri: „Soomlased šokis: „dopingusuusataja“ Veerpalu näitas noorematele koha kätte“ reedab, et tavalisse ellu tagasi tulla on väga raske. Peks või koguni tapmine jätkub.

Mehe Tervise Konverentsil peale ettekannet märkis üks kaasesineja, et mainepurustushunti topitud inimesed peavad kohe avalikult vabandama, siis saab kõik (kiiremini) korda. Vabanduse nõudmine inimeselt, kelle käed värisevad, kelle suust tuleb kollast vahtu, kes ei suuda kogeledes suhkruvettki juua, on nagu nõuda inimeselt, keda kohe ootab kuklalask, et lase põlvili, ja kui ei lase, saad kuuli näkku!

On inimesi, keda kõik ei talu ega salli – ja nad saavad selle eest. Näiteks Varro Vooglaid. On inimesi, kes käivad oma mainet pesemas kohtumajas ja saavad seal õiguse nagu Marti Kuusik ja Aivar Mäe. Aga mainet kohus ei taasta. Kohtuskäik on nagu traumapunkti külastus, kus haavad õmmeldakse kinni, antakse valuvaigistitki, kuid armid jäävad eluks ajaks. Psüühilise trauma tagajärjed kestavad krematooriumi ukseni.

Mõned muidugi pääsevad ka. Clyde Kullile ja Märt Avandile jäid teenetemärk alles, Marko Mihkelson jätkab riigikogus. Mehe Tervise Konverentsi peakorraldaja, perearst Eero Merilind märkis, et uuringu järgi ei ole 26% Eesti meestest mitte ühtegi sõpra. Jube. Kuid need, kellel on sõpru piisavalt palju, pääsevad kergemalt.

Vaatamata kõigele, mehed, seltsimehed unetud, ärge heitke meelt! Vaadake ära Roberto Benigni 1997. aasta film „Elu on ilus“ ning te saate aru, et isegi koonduslaagris ei tasu nukrutseda! Elada tuleb nii kaua, kuni suudad! Kui käed ja jalad liiguvad ning hing on sees, olgu meel rõõmus! Kriitika (hindava arvustamise) pärast ei tasu tujust ära langeda! Hinne võib olla vale ja/või vale asja eest.

Tark inimene ei ärrita ennast lollide pärast, sest loll inimene ei ole loll sellepärast, et ta midagi ei tea, vaid sellepärast, et ta ei mõista. Võimalus elada on väga tore isegi siis, kui sulle endale tundub, et igal hetkel ei ole sa suutnud seda endale meelepäraselt teha. Ära lõpeta elamist, võistle kuni sured! Ole alati optimist, sest optimistid elavad kauem kui pessimistid, uurisid välja ameeriklased. Elu on ilus!

Tekst põhineb 05. aprillil Tallinnas Mehe Tervise Konverentsil „Kes kaitseb meest?“ peetud ettekandel.