Janek Mäggi: Kes suudab leida Eesti Õuna?

Osa erakondi on füüsikaga rohkem kursis kui teised. Nad teavad, et töö on rakendatud jõu ja nihke korrutis. Need, kes riigikokku ei pääse, teevad tühja tööd – rakendavad jõudu, kuid nihet ei toimu. Majandus on see, kui rakendatakse jõudu, et toimuks nihe.
Enne valimisi käib pingeline töö – erakonnad otsivad võimalikult laia kandepinnaga ideid, mis võiksid osutuda populaarseks ja tuua (võimalikult palju) hääli. Töö käib kuni viimaste minutiteni. Valituks osutub siiski vaid 101 inimest (ja nende asendajad). Konkurents on tihe. Osa erakondi on füüsikaga rohkem kursis kui teised. Nad teavad, et töö on rakendatud jõu ja nihke korrutis. Need, kes riigikokku ei pääse, teevad tühja tööd – rakendavad jõudu, kuid nihet ei toimu. Head ideed on sellised, mille ärategemisel näeme olulist nihet suunda, mis meile meeldib ja mis on ühiskonnale kasulik. Ideede läbikaalumisel peab arvutama, milline idee annab kõige suurema nihke. Enamik häid asju on juba tehtud (kui Eestis veel mitte, siis maailmas küll). Ideede kopeerimine on kõige tavalisem viis ideid hankida. Alati võib vaielda, kas raadio leiutas Guglielmo Marconi või Aleksandr Popov. Kes kõvemini kisab, selle oma idee on. Üks ökoerakond meil on Väga lihtne on müüa kaupa, kui sa tead täpselt, mida ostja tahab. Vajab kingapaelu, juhatad ta kingaleti juurde. Aga mida teha siis, kui sa ei kujuta hallis unes ka ette, mida ostja otsima tuleb ning mida talle pakkuda? Hea, kui astub sinu poodi sisse, kuid kurb, kui ilma ostuta lahkub –, tuli häälega sisse ja läks häälega ära. Eesti erakonnad on nagu jaekauplused, kus kõigis on peaaegu sama kaup, peaaegu sama hind ja vähemalt suuremates erakondades ka peaaegu sama teenindus. Rohelised ju püüavad ökopoodi pidada ja eelmisel valimistel müüsid isegi nii hästi, et jäid ellu, kuid peavoolu jaoks on nad seni olnud liiga diip" – kui võib kasutada seda inglise keelest laenatud sõna, mis väljendab mõistena nende olemust kõige paremini. Samas ei saa ma aru kurtmisest, et meie erakondadel ei ole ideid. Ega need ideed ei tohigi liiga "säravad" olla! Külastasin laupäeval Berliinis Saksa ajaloomuuseumis Hitleri näitust, mis on üleval kuni 6. veebruarini. See on esimene tõsisem väljapanek Hitlerist Saksamaal pärast II maailmasõda. Ajaloomuuseumis endas oli rahvast hõredalt, kuid Hitleri näituse puhul pidi varuma tõsist kannatust – nii triiki oli saal sakslasi täis. Sakslastele surutakse siiani, pärast mitut inimpõlve, peale süüd. Saksa koostööpartnerid on mulle rääkinud, milline väsimus kogu rahval sellest hirmust on: äkki nad ütlevad või teevad midagi valesti. Ikka veel... Näituse sissejuhtavas tekstis oli selgelt välja toodud põhjendus, miks see näitus on kokku pandud (ja väga stiilselt, huvitavalt ja haaravalt). Kuidas ja miks sai Hitleri fenomen tekkida? Vastus on muidugi lihtne: peavooluinimesed otsivad kogu aeg midagi uut ja säravat ja ükskõik kui hull see ka ei tundu, hakkavad sellesse uskuma. Täpselt nagu Eestis. Tark paneb mulda uued sibulad Ideed, millesse tasub uskuda, on lihtsad. Neis pole "imet". Nad aitavad asju vähehaaval paremaks teha. Nad ei väida, et see, mis oli, ei kõlba kuhugi. Nad tagavad stabiilse arengu. Et homme oleks jälle natuke parem kui on täna. Poliitiliste ideede eesmärk peaks olema lahendada probleeme. Praegu on Eestis sisuliselt üks probleem, mille ees kõik teised kahvatuvad. See on tööpuudus. Kuid tööpuudus on ühe veel suurema probleemi tagajärg. Keskpärane majanduskeskkond ei suuda luua töökohti. Nelja viimase aastaga poole oma turuväärtusest kaotanud Nokia suurimaks äriveaks peetakse maailma äriringkondades peakontori ja arendustegevuse jätmist Soome. Riiki, kus pole sobivat innovatiivset keskkonda, kus ideed ei liigu, sünni, idane. Ärijuhid arvavad, et kui Nokia oleks 1996.–2002. aastani absoluutsesse tippu tõustes kolinud peakontori Silicon Valley sarnasesse ideede inkubaatorisse, oleks tõusutrend kestnud edasi. Nüüd peaksime rääkima hoopiski Eesti Õunast (Apple), mitte Nokiast. Eeskujuna on Nokia alates 2007. aasta jaanuarist surnud. Nokia näide kinnitab, et küsimus ei ole seadusandluses ega riigis kui sellises, vaid ideid idandavas keskkonnas. Kui Soome seda pole, ei ole Eesti seda ammugi. Ettevõtteid, kes on suutnud kogu majandustsükli ulatuses Eestis edukusega silma paista, on meil väga vähe. Sotsiaalseid probleeme saab lahendada vaid siis, kui mõista, miks need on tekkinud. Tööpuuduse lahendus ei ole uute töökohtade kunstlikus loomises, vaid ärikeskkonna pidevas parandamises, mille tähtsaim tegevus on taristu arendamine. Nokiad peaksid küll edasi minema, aga uute Nokiate ja Apple’ite tekkimist on vaja igati soodustada – naatide vahel kultuurtaimed ei kasva. Lõikelillede vettepanek on küll hea idee, kuid see lükkab nende närbumist vaid paar päeva edasi. Parem on maha panna uued sibulad ja neid hoolega kasta, et kasvaks uued lilled. Majandus ei ole ainult see, et meil on euro. Majandus on see, kui rakendatakse jõudu, et toimuks nihe.