Imelist ootust!

Pühapäeval algab advendiaeg.

Küllap meil kõigil on oma usulugu. Mõni väike või suur ime, mida ei oska ega tahagi endale seletada. Ega peagi. Ja kui seda imet pole olnud, siis lootust ei tasu kaotada: see võib veel tulla. Kui on just selline hetk, millest ise kuidagi üle ei saa, aga peaks ja tahaks.

17. mail 1984 sai vanaema Elfriide 70aastaseks. See pidi jääma tema viimaseks loomapidamissuveks – tal oli aastaid olnud jalal suur lahtine haav ning lehmapidamine hakkas üle jõu käima. Vanaemal oli kaks lehma ja üks mullikas. Kanu ja lambaid ka. Lehmad Musti ja Mirgu (ema ja tütar) said augustiks müüdud, läksid headesse kätesse naaberkülla.

Kurb ettekuulutus

Lehmmullikat, kelle nimi oli Milli, nuumasime kogu suve. Milli tee pidi minema lihakombinaati. Kolhoosi zootehnik käis aeg-ajalt tal rihmaga vööümbermõõtu kontrollimas – see paisus ootuspärase hooga. Kui lihakombinaadi päev lähenes, muutusin kurvemaks ja kurvemaks ja kurvemaks. Kümneaastase poisikluti jaoks oli see päris valus läbielamine… (Kuigi jah, olin olnud nii poegimise kui ka seatapu juures.)

Nädala jagu enne äraviimispäeva tuli mul meelde vanaema õe Anette (keda kutsuti Netiks) õpetus palvetamisest. Talle meeldis kirikus käia ja viis sinna mindki. Surnuaiapühad olid ka tähtsad. Vahel tundus just surnuaiapühadel kirikuõpetaja jutt kuidagi ebamaine, aga siiski haarav.

Ükskord rääkis Neti mulle (kui olin päris väike), et minust peab saama kirikuõpetaja. Need sõnad jäid ajju. Tuli meelde vanatädi Neti õpetus palvetamisest: et see aitab. Palud, ja sulle antakse. Koputad, ja sulle avatakse. Minu palve oli lihtne: “Jumal, tee nii, et Milli ellu jääks!” Ma ei osanudki muud paluda. Mõistsin vist ise ka, kui võimatu see on.

Meeleheidet suurendas seegi, et Mirgut ja Mustit aitasin vanaemal lüpsta. Sain juba 8−9aastaselt lehmalüpsiga hästi hakkama. Vanaema lüpsis ühe ja mina teise lehma. Lüpsikust sooja vahust piima juua oli imehea. Käisin ka ise poole kilomeetri kaugusel tee ääres piima ära viimas – kahe lehma korraliku rasvaprotsendiga piima, suure käruga. Nüüd enam piima ei olnud.

Kõik hakkas nagu lõppema. Lihakombinaadipäev lähenes ja lähenes. Zootehnik ütles vanaemale, et kaal on selline juba, et võiks saada 1100 rubla. Jäänud oli veel kaks päeva. Nutt oli kurgus. Käisin ja kallistasin Millit. Usk hakkas kaduma. Oli tunne, et see vanatädi Neti õpetus ikka ei pea paika.

Polnudki võimatu soov

Päev enne lihakombinaadi autot sõitis õuele külamees Aldur. Ta oli zootehnikult kuulnud, et meil on väga lihav mullikas ning et ostaks selle 1000 rublaga ära... Et 1100 rubla on talle ikka palju. Vanaema jäi mõttesse. Aga see mõte meeldis talle! Lüpsimasin anti Aldurile kauba peale. Milli sai peagi seemendatud ja hiljem emaks. Minu emotsioon oli nii võimas!

Ma mõistsin, et kui jumal päästis mullika, küllap ta päästab ka mind. Just selle ainukordse kogemuse pärast on minus siiani püsinud kindel veendumus selle kohta, mida ei ole võimalik näha.

Ma ei hurjuta kedagi, kes ei usu. Sest meie usust ei sõltu, kas asjad on olemas või mitte. Kas jumal on olemas või mitte. Mul on pööraselt hea meel nende pärast, kes leiavad tee kirikusse kas või kord aastas jõulude ajal. Sest kui me kaalukal hetkel ei tea, et saab ka palvetada, ei tule me selle peale. Sellest teadmisest võib aga rõõmu olla. Imelist ootusaega!