KAS HAKKAME EESTI TEKSTIILITÖÖSTUSELE MÄLESTUSSAMMAST PÜSTITAMA?

Olen juba aastaid hoidnud silma peal meie kunagi nii hiilgava tekstiilitööstuse käekäigul ja paraku tundub, et vähestel allesjääjatel on globaalsel ulgumerel järjest keerulisem ellu jääda.

1980ndatel ja veel 1990ndatelgi kümnetele tuhandetele tööd andnud tekstiilitööstus on nüüdseks varemeis. Kui Baltika Grupp teatab järjekordsest ja rekordilisest kahjumist, leidub kommentaatorite seas küllaga ilkujaid, kes võrdlevad tulemit varem seatud strateegiliste eesmärkidega ja osutavad näpuga, et näe, jälle ei saanud hakkama. Mulle tundub aga see, kuidas meie oma ettevõte on suutnud kõigi nende aastate jooksul ellu jääda, lihtsalt imetlusväärne. Tunnen Meelis Milderi ja teiste Baltika juhtide suhtes suurt respekti, sest jääda ellu aina kallineva tööjõuga riigis pole mingi meelakkumine.

Ilves-Extra & Seppälä kadumine

Sindis tegutseb vähem kui saja töötajaga Qualitex, mis tekkis kunagise tohutu tekstiilitööstuse pankrotistumise järel. Tartus toimetas pikki aastaid Ilves-Extra, kus töötas parimatel päevadel 450 inimest. Ettevõtte juhi Arvo Kivikase püüded firmat päästa ei kandnud paraku vilja. Küllap tegi ta ettevõtte juhtimisel vigu, sest hoolimata suurepäraste materjalide ja õmblejate kasutamisest jäi ISC kaubamärki kandnud rõivaste disain ajale jalgu. Kahju on ikkagi. Tõsi, nüüd elab sama bränd edasi mõnekümne töötajaga ettevõttes. Ka soomlastel oli Seppälä, mille Stockmann müüs algul tegevjuhtidele ning mis läks seejärel ometi pankrotti.

Meil oli kunagi suurim Euroopa tekstiilitootja Kreenholmi Manufaktuur, mille hooned seisavad siiani valdavas osas kasutult. Tartu Sangar koondab inimesi ja kunagisest suurtootmisest jääb Tartusse vaid mõnisada töötajat. Jah, kõik praegu veel tegutsevad õmblusettevõtted püüavad pinnal püsida läbi allhanke teistest riikidest tellimise, mul endalgi on seljas Montoni Hiinas valmistatud mantel. Ent paraku ei pruugi neid aidata seegi, sest rõivatööstuse globaliseerumine ujutab turu üle selliste kaubamärkidega, mida tehakse lihtsalt ühikuliselt palju rohkem ja mida on sestap ka kulutõhusam toota. Need on näiteks H&M, Terranova, Zara, New Yorker ja paljud teised.

Poolorjade kasutamine kolmandas maailmas

Tihti kasutatakse siinsete kaubanduskeskuste glamuursetes kauplustes rippuvate rõivaste tootmiseks Bangladeshi või Vietnami vabrikutes sentide eest rabavaid poolorje, aga meile siin on tähtis hind ja lõige ning kaubaks läheb kõik. Isegi kui anda endast parim – usun, et vähemasti Baltika on seda teinud – ei saa meie rõivatootjad suurte üleilmsete konglomeraatide vastu.

Kas ja kes võiks anda hea retsepti, et hoida alal pika ajalooga ja nii paljudele põlvkondadele tööd andnud Eesti tööstusharu? Patriootlike loosungitega on keeruline Montoni mantlit ostma meelitada, kui see on tegelikult Made In China. Pealekauba on elu näidanud, et pelga patriotismi tõttu keegi rõivaid ei hangi.

Kaldun arvama, et siinne tekstiilitööstus hääbubki parimal juhul väikesteks disainibüroodeks, kes tellivad toodangu kolmandast maailmast. Ning küllap leidub edaspidigi mõni hea eesti rätsep, kellelt saab tellida peokleidi või ülikonna.