Janek Mäggi: külmutada tuleb riigiametnike koguarv, mitte palgad

Teiste inimeste rahakotis sorimine meeldib mitte ainult eestlastele – see on innustav ja vihastav, motiveeriv ja parastav tegevus ka soomlastele, kelle lemmikuudis on enim teeninud soomlaste edetabel.

Eestis saame imetleda ainult lipsustatud ja lõhnastatud riigipalgaliste kümneid tuhandeid eurosid, erasektori padurikaste miljonid jäävad peitu.

Soomes eelmise aasta lõpus avaldatud andmetel oli 2022. aastal esimesel kohal 79,5 miljonit eurot teeninud ja 27 miljonit eurot makse maksnud toidukulleriplatvormi Wolt asutaja Miki Kuusi. Eesti kuningat ühiskond ei tea.

Ka Eestis võiks lisaks avalikule sektorile avalikustada kõik erasektori palgad ja personaalselt makstud maksud, mis suurendaks oluliselt Eesti-sisest konkurentsi ning paneks töökoha kaotuse hirmus paremini tööle need, kes saavad head palka, aga ei oska seda piisavalt hinnata.

Eestis on lummava palga saajate põhiarmee tööl avalikus sektoris. Eesti riigiametnike mullune keskmine põhipalk 2407 eurot oli mäekõrguselt üle riigi keskmise, mis oli 1832 eurot. Riigiametnikud tõstavad Eesti keskmist palka oluliselt, nad saavad riigi keskmisest koguni 31% rohkem, koos lisatasudega veelgi enam.

Eriti Tallinnast ja Tartust väljaspool on riik helde tööandja – kui oled tööle saanud ja suudad tööle ka jääda, on leib pikk ja kosutav. Ettevõtlikule inimesele need numbrid siiski ülemäärane koorevõi ei ole – erasektoris õnnestudes ja karjääri tehes teenib rohkem.

Tulebki head palka maksta, kuid ainult asja eest

Probleem ei ole üksikutes ca 100 000 eurot aastas teenivates ametnikes, kes saavad peaministrist rohkem, vaid inimeste arvus, kes teevad asju, mida pole vaja teha.

Rahval ei ole ilu- ja meelelahutusteenuste (asjade jaoks, mis on toredad, aga milleta saab elada) tellimiseks raha, ja kui ka on, ei ole valitsus seda valmis või võimeline rahvalt ära võtma – uute maksudena, mille hulk on niigi mõistuse piirile lähedal.

Riigiametites töötavad enamasti haritumad inimesed kui kaubanduskeskustes või sigalates, teevad keerukamat tööd ja võiksidki kõrgemat palka saada. Töö eest tuleb maksta õiglast tasu sõltumata sektorist, kuid töö peab olema seejuures korralikult ja tulemuslikult tehtud, kokkulepitud hulgas (160 tundi kuus täispalga eest) ning töö peab olema mõttekas – tööandja peab andma ülesandeid, mis viivad organisatsiooni, riiki või ettevõtet piiratud ressursside tingimustes tõusalt edasi.

Rääkides ainult sellest, kui palju keegi peab raha saama ja unustades rääkimata, mida ta selle eest teeb või tegema peab, viib erasektoris pankrotti, riigis laostumiseni. Palkamise mõte on saavutada konkreetne tulemus – kui tulemuseni ei jõuta, saab töö otsa. Mõõdukas töötute hulk annab majandusele hoogu, mitte ei pidurda seda.

Hädamere tuuleiiliks on riigi viimasel paaril aastal ebaõnnestunud rahanduspoliitika, mis ei ole piisavalt arvestanud või ei ole suutnud arvestada majanduslangusega. Konjunktuur on Eesti peamistel eksporturgudel Soomes ja Rootsis olnud kehvapoolne, mida Eesti valitsus muuta ei suuda. Peamine võimalus on vähem kulutada, aga selleks valmisolekut ei ole. Palgad, pensionid jne tõusevad lennuka hooga edasi, indekseeritult. Riigieelarve kulupool tuleb valdavas osas kokku iseenesest, valitsusel pole seal midagi arutada.

Kui muusika jääb vait, tuleb koju minna, mitte edasi tantsida

Kui pereisa kaotab töö, peab pere kõiki kulusid kokku tõmbama. Kui ööklubis keeratakse muusika kinni ja pannakse tuled põlema, tähendab see, et tuleb koju minna. Eesti aga tantsib edasi.

President Alar Karis ütles Vikerraadiole antud intervjuus, et valitsuse plaan kärpida kõigist valdkondadest võrdselt ehk teha niinimetatud joonlauakärbe ei ole kindlasti hea plaan, kuid pikalt arutatud kärped tuleks lõpuks teoks teha, mitte nendest ainult rääkida.

Presidendi mõttele kommentaariks tuleb öelda, et paraku on joonlaud ainus, mida valitsus võib-olla suudab kokku leppida – kõik „kannatavad“ võrdselt. Muul juhul kaasnevad barrikaadid, streigid ja möll viivad koalitsioonipartnerid kiiresti hingelisse segatusse ning jälle ei tehta muhvigi. Eesti-sisesed risthuvid ei lase mõistusel võita.

Olukorda leevendaks, kui Eesti ei külmutaks mitte riigiametnike palku, vaid ametikohtade arvu – piisavalt pikaks ajaks. Kui tahetakse juurde luua mõni uus töökoht, tuleb mõni vana ära kaotada. Vähemalt nii kauaks kuni majandus kosub, eelarve on püsivalt tasakaalus ning ühiskond tõesti nõuab, et riik talle veel mõnd teenust pakuks.

Tippametnike palgad võivad kadedust tekitada Eesti keskmise palga saajates, kuid mitte sarnastel ametikohtadel töötavates inimestes erasektoris – avaliku sektori tipp-palgad on pigem normaalsed. Adekvaatne palk vähendab tööandja jaoks olulisi riske, nt korruptsiooni ja varguse riski. Inimesel peab oleme nälg raha järele, mida ta tööl saab, see peab olema talle oluline – lisaks aule ja kuulsusele, mis mitmete ametitega, nt peaministri omaga, kaasneb.