Janek Mäggi: Sõitke vähemalt seenele!

Elus on toredamad asjad need, milles me leiame enda jaoks väärtuse. Seenelkäik on lisaks saadud seentele ka tegevus, mis on piisavalt rutiinivaba, et mõttetegevus rajasõltuvusteooriast tulenevalt veidi sissetallatud teedelt kõrvale juhtida. Tunnistage ausat üles, kes ei ole sellel aastal veel seenel käinud? Neid inimesi kindlasti on, kuid ma võin kärbseseent süüa, et seenelkäik kuulub kultuurse sügisese ajaveetmise juurde. Eriti sellisel sügisel. Käisin minagi, mitu korda. Kogu perega. Ja puravikke saime nii, et neid puhastades mõtlesin tänutundega aastatele, kui seeni ei olnud “liiga palju.” Kuna seenel käimisest on sellel aastal niivõrd palju juttu olnud, siis tundub, et mis ta veel jahub?

Ühest küljest on need asjad, mida me kõik koos kogu aeg teeme, kuidagi rutiinsed ja igavad. Saadame jõulukaarte (kas teil on juba piisavalt varutud?! Londoni Harrodsi kaubamaja avas jõulumüügi juulis!), suusatame ja sõidame rattaga, vaimustume olümpiamängudest ja laulupidudest (kas te ikka teate, kui võimas tunne on laulukaare all või vähemalt väljakul olla?!). Teisest küljest nendest “tavalistest” asjadest meie elu koosnebki.

Aegajalt avastan, kuidas ööklubinoorte kõrval on murueidenoored, kes silitavad endatehtud moosi- või seenepurki, ütlevad, et see on öko, ja evangeliseerivad ka teisi oma usku pöörduma. Mäletan oma lapsepõlvest hästi, kui vann oli seeni täis ja ma ei suutnud kuidagi vaimustada mõttest, et selline “korilus” on tore. Ikka tüütu kohustus. Isa-ema istusid poole ööni ja puhastasid neid. Meid vennaga ülearu ei sunnitud. Õnneks.

Elus on toredamad asjad need, milles me leiame enda jaoks väärtuse. Seenelkäik on lisaks saadud seentele ka tegevus, mis on piisavalt rutiinivaba, et mõttetegevus rajasõltuvusteooriast tulenevalt veidi sissetallatud teedelt kõrvale juhtida.

Jalutasin naiskolleegiga Tallinnas taksopeatusest mööda ja märkasime naistaksojuhti. Mina ütlesin, et raske töö naise jaoks. Tema ütles, et mees vaatab niikuinii kodus telekat ja joob õlut... Mõtlesin, et ei tea, kas see asi ikka nii hull on, aga kui on, siis sõitku vähemalt seenele.

Aegajalt tundub, et kui kõik inimesed ühekorraga millestki pööraselt vaimustavad, siis peab selles asjas mingi konks olema, mille allaneelamise oht on väga suur. Nagu kinnisvara- või majandusbuumiga mõni aastat tagasi oli. Samas aitavad ühiselt tehtavad asjad meil sotsialiseerida (leiame ühiseid jututeemasid nagu väga külm või väga soe ilm, pöörane seenesaak jms), loovad meie-tunnet ning mis kõige olulisem – mitmekesistavad meie vaba aega.

Kui sõpradele enda tehtud (prantsuse klassikalist magustoitu) kreembrüleed pakkusin, siis arvas üks, et see on keskea(kriisi) tundemärk. Tegelikult oli mul ca 10 aastat mõte, et proovin Imre Kose poolt nakatatud lemmikmagustoidu haigust ise kodus ravida. Abikaasa arvas, et ma ainult räägin. Aga ära tegin. Mitu korda järjest. Tulemus oli minu enda arvates millimeeter parem kui Imre oma – sest tal oli minu enda vaeva (loe: lõbu) aroom juures. (Kuidas teha vaatasin youtoube ‘ist – kõik oli rohkem kui päris!)

Kui töövälisel ajal on hetk, millega midagi peale ei ole hakata, võib vaadata, mida teised inimesed selle hetkega peale hakkavad. Restoranid, mis on täis, on reeglina head, isegi kui nad on kallid. Veel parem on aga see, kui endal on mõte, millega teisi innustada teleka vahtimise ja õlle joomise asemel tegelema millegi meelirahustava, teistsuguse, laadiva ja rõõmu pakkuvaga. Kui paremat mõtet ei ole: sõitke vähemalt seenele!