Janek Mäggi: "Et vabadus ei ununeks"

Rahvas ju armastab nii Eestit kui ka vabadust. Hakkab ehk armastama sammastki – ikkagi oma.

Võõras tunne on Vabaduse väljakul käia küll. Algul oli seal valges mähises torn, nüüd siis täies hiilguses sammas ise. Võidupäeva ööl muutus Vabaduse väljaku ilme varasemaga võrreldes täilikult, seal on uus dominant. Rist, mis tõmbab endale tähelepanu. Rist, mis räägib: ühele üht, teisele teist. Aga Eesti-aja hõng on ehk kõige täpsem meeleolu, mis Vabaduse väljakul valdab.

Ja rääkigu kunstnikud ja kunstiteadlased mida tahes – kui valitsus otsustas ta sellisel kujul ellu viia, siis jääb ülejäänutel võimalus sellega pigem leppida. Sest sammas seisab ja vaevalt, et ta sealt kuhugi kunagi liigub – niikaua, kui me oleme vaba riik. Piltlikult öeldes – mida kauem püsib Eesti riik, seda kauem püsib sammas ja vastupidi.

Televiisorist vaadates oli avamine muljetavaldav. Just öö oli see, mis muutis emotsiooni suursuguseks. Hästi väljavalgustatud kirikutornid taustal tõi operaatoritöö välja samba tema kogu säras. Päevasel ajal mõjuvad samba värvid siiski kuidagi luitunult, nagu mõni vana aumärk, mis tuuli ja vihmu trotsides on muutunud „vanaks“. Nagu vanad mündid näiteks. Võib-olla see oligi mõte.

Kogu Eesti poliitiline koorekiht oli kohal, samuti sõjaväeline. Näis, et neil oli ülev meeleolu. See oli meie poliiteliidi kaasaegsete suurpäev. Tähis Eesti Vabariigi parematele poegadele mitte ainult siis, vaid ka nüüd.

Keegi ei aruta, et kas sammas on kole või ilus, kas ta sobib sinna või mitte. Kui Peeter I sai maha võetud, tuli väljakule midagi kohasemat asemele panna. Aeg läks ligi 90 aastat, kuid paigas ta nüüd on. Selleks, et kõigil auväärsetele külalistel oleks koht, kuhu panna lilli ja pärgi. Meil endil samuti.

50 aasta pärast on samba nägu ja tegu meelest läinud. Või vähemalt ajatolmu alla mattunud. Vaidlused enam ei loe, loeb ajalugu. Eeldatavasti on siis emotsioon pigem see, et sammas sai ikkagi püsiti. Sest märki vabadusest me ju vajame – nagu õhku. Ja sümboliks see sammas tahes-tahtmata muutub. Riikluse ja vabaduse sümboliks. Sest alternatiivi ei ole. Ja peale avamist ei ole talle ka kohta.

Kuigi riigijuhtidel on tavaks muutuda (valijatele meeldimiseks) kohati liiga paatoslikuks, peame me oma riiki armastama, teda kiitma ja ülistama – üksteisele. Sest kui me seda ei tee, läheb armastus meelest ära.

Kriitikameelt on vaja, aga ka tunnustamist. Vabadussammas on meeldetuletus meile endile, kuid ka järeltulevatele põlvedele.

Vaatasin kolmapäeva õhtul koos lastega filmi laulvast revolutsioonist. Kuna film oli suures osas inglisekeelne, lugesin neile tõlke ette. Ka 4aastane tütar vaatas põnevusega. Poisid küsisid nii palju küsimusi, et ma ei jõudnud neile ära vastata. Näiteks kuidas on ikkagi võimalik, et sinimustvalget lippu ei tohtinud lehvitada?

Välismaalase pilguga tehtud film oli üllatavalt tabav – me ise ei oleks osanud ehk kõike nii siiralt võtta.

Uued põlvkonnad tulevad peale ja nende vanavanemad ei ole Pätsu-aegsed naised ning vanaisad ei mäleta, kuidas Laidoner Valgamaad külastas. Minu vanaema ja vanaisa mäletas. See on suur vahe. Sammas aitab seda vahet kahandada.

Ma tahaks minna aga sambast kaugemale. Rahvas ju armastab nii Eestit kui ka vabadust. Hakkab ehk armastama sammastki – ikkagi oma. Kuid ta tahab ka riiki (organisatsiooni), mis on lahe. Mis on päris. Mis hingab. Ja selles osas on meil veel mitu sammu minna. Sest vabadus ei ole ainult sambad või laulupeod, vabadus on inimeste võimalus elada oma elu – hästi.